101-aastane daam koostab tutvumiskuulutust

Tartlanna Gerta Virolane pidas teisipäeval, 20. jaanuaril oma 101. sünnipäeva.

FOTO: Margus Ansu

Uhked roosid ja teised kaunid õied kahvatuvad Kloostri tänavas elava Gerta Virolase kõrval, kes kergelt meigitult-lõhnastatult võttis külalisi vastu ka eile, kaks päeva pärast oma 101. sünnipäeva.  

Puudrit, näokreemi, huulepulka ja kallist lõhnaõli oli Gerta Virolane eile lõuna ajal kasutanud just täpselt nii palju, õigemini küll täpselt nii vähe, kui ühel naisel neid vajalikke asju tarvis läheb.

«Noorena meeldis mulle kõige rohkem sirelilõhn, nüüd olen leplikum, on ka teisi häid lõhnaõlisid,» tutvustas Gerta Virolane naeruselt oma lõhnaeelistusi. Tõtt-öelda ei tulnudki temaga tõsise jutu ajamisest midagi välja. «Mulle meeldib huumor ja plära ajada,» teatas Gerta Virolane. «Vahel ikka küsin mõnelt nooremalt, et ega ma väga lolli juttu aja.»

Nooremaid on tema ümber palju: 1914. aastal Tartus käsitööliste peres sündinud naisel on viis poega ja kaks tütart. Vanim ta lastest on nüüd 82- ja noorim 61-aastane. Lapselapsi on 11, aga vaat lapselaste laste arvu ta küll peast ei riski öelda ning parajasti oli muudki teha kui otsida seda paberit, kus kõik lapselapselapsed kirjas.

«Kõige vanema tütre kaudu olen juba viienda põlve esindaja ja kõik need viis põlve on naised,» ütles Gerta Virolane uhkelt. Tema viienda põlve esindaja Mirell saab mais kaheaastaseks.

Teeb, mis tahab

Ainult korra märkis koos tütrepoja perega ühe katuse all elav naine, et ega need 101 aastat naljaasi ole olnud. «Mind kasvatas range vanaema, ta oli kõrgema haridusega daam,» rääkis Gerta Virolane. «Ma ei tohtinud milleski eksida, pidin täpne olema. Vanaema õpetas mulle saksa keele selgeks, nüüd on meeles ainult mõned sõnad.»

Kerge polnud ka mitu riigikorda üle elada. «Iga valitsus pani mulle eri nime,» meenutas ta. «Mu ristinimi oli Järta, aga kui esimese passi sain, siis seisis seal Härta. Venelane tegi mind Hertaks ja sakslane Gertaks. Kõige rohkem meeldib mulle esimene nimi Järta.»

Tagasi vaadates hindab Gerta Virolane suurema aja oma elust keskmiseks. «Elasin palju aastaid maal, pärast sõda tulid need kolhoosid, töötasin karjafarmis, lihtne ei olnud,» rääkis ta. «Vaat vanaduses on mul küll hea elu, teen, mis tahan.»

Ja ka siis, kui ei lubata. Näiteks keelasid nooremad lähedased tal viis aastat tagasi puude lõhkumise, aga veel 100-aastasenagi võttis Gerta Virolane kirve ja hiilis kuuri. Kui noorem rahvas korraks koju tuli, kükitas ta ruttu maha ja peitis ennast puukuuris seniks ära, kuni õhk oli jälle puhas.

Praegu libedal ajal kuulab ta noorte sõna ega lähe oma 11-aastase koera Bibiga (kellega koos hommikuti kohvitab, Bibi joob ainult vahukoore ja suhkruga kohvi) jalutama.

Tubaseid päevi täidavad televiisor, Postimees ja Lõunaleht. «Praeguse eluga olen hästi kursis,» märkis Gerta Virolane, kellele ei meeldi, et poliitikud ja avaliku elu tegelased üksteist mustavad.

Veel mõned asjad ei meeldi talle meie elus, näiteks see, et tema andis omal ajal hääle presidendiks kandideerinud Rein Taageperale, aga viimane andis oma hääled ära Lennart Merile. «Mis õigusega Taagepera andis minu hääle ära,» on valija senimaani veidi tõre.    

Lõbutseks ja sõidaks ringi

Lõunalehest loeb oma 30 aastat tagasi leseks jäänud Gerta Virolane kõigepealt läbi tutvumiskuulutused. Nende analüüsi tulemusel on selgunud tõsiasi, et paljud mehed otsivad küll endale pruuti, aga pole taibanud otsida 101-aastast pruuti.

«Pean ise kuulutuse panema,» on Gerta Virolane kindel. «Kirjutan, et 101-aastane ilus daam soovib tutvuda autoga noorema, 50–60-aastase mehega. Kuidas milleks? Lõbutseks temaga, sõidaks Eestit pidi ringi. Muidu on igal suvel üks ja sama, olen poja juures maal.»

Kes samuti soovib 100- või 101-aastaseks elada, sel soovitab Gerta Virolane olla kogu elu lõbus, mitte vihastada ega teisi klatšida. «Siis veab kaua välja,» kinnitas ta ja lisas, et 102. sünnipäevaks võib talle uue pudeli head lõhnaõli kinkida.

Väga õnnelik oleks ta ka tatratangu üle, mida millegipärast enam vist kuskil ilmas ei tehta.   

Tagasi üles