Kuidas tartlasest kunstnik Pariisis maalimas käis

Peeter Krosmann, «La Basilique du Sacré Cœur de Montmartre», 2013. Galerie Alma-Marceau.

FOTO: Repro

Tänases Tartu Postimehes on reprotud tartlasest kunstniku Peeter Krosmanni teos, mille ta on maalinud 2013. aastal Pariisis. Eesti suursaadik Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) juures Marten Kokk aitas toimetusel heita pilku selle tagamaadele ning lisas foto Krosmannist Pariisis.

«Ma tunnen Peetrit lapsest saadik. Juba Tartu lastekunstikoolis eristus ta teistest selgelt oma maalimistehnika poolest, mis tundus mulle palju küpsem ja meisterlikum kui enamikul meie-ealistel tol ajal,» märkis Marten Kokk.

Krosmann on tema sõnul oma heas mõttes käsitööoskusi 30 aasta jooksul oluliselt edasi arendanud.

«Kui mul tuli mõte kutsuda kedagi Pariisi maalima, ei tulnud pikalt kaaluda,» lisas suursaadik Kokk. «Pariisis on käinud paljud Eesti kunstnikud, kuid vähe on neid, kes sedavõrd osavalt suudavad nüüdisaegseid ja klassikalisi tehnikaid kombineerides saavutada kvaliteetseid ja Pariisi miljööd tabavaid tulemusi. Minu arvates on Peetri pildid Pariisist ühed parimad tänapäevases Eesti kunstis – tegelikult ongi raske kedagi kõrvale seada.»

Peeter Krosmanni sõnul sai ta selle kahe nädala jooksul, mil ta maalis Pariisi tänavatel, rohkem komplimente kui 20 aasta jooksul Eestis maalides.

«Komplimendid on alati väga meeldivad, aga olulisem on see, et kõik need, kes mind Pariisis kõnetasid, said aru, et ma teen tööd. Nad küsisid, kas nad võivad mind maalimise juures segada,» ütles ta.

Kodumaal võib kunstnik tänaval või pargis sattuda täbarasse olukorda. «Kui sa lähed Eestis tänavale maalima, siis sa ei tee tööd, sa oled mingisugune hampelmann, kes ei ole leidnud kohta elus või ei ole taibanud õigel ajal juurat õppima minna, ühesõnaga mingi hälvik,» ütles Krosmann.

Kunstniku tegevuse kui töö austamine on nõder ka kõrgemal tasandil. Krosmanni sõnul võiks ühiskonna sisemises kultuuris midagigi kunstnikule märku anda, et ta ei ole täiesti mõttetu.

Tagasi üles