/nginx/o/2008/11/19/95058t1h584c.jpg)
Mõne päeva eest, kui toidupoes kassasabas seisin, vajus mulle vasakult käelt otsa umbes 60-aastane dressides onkel. Juba enne oli tundunud, et tal on vastupandamatu himu mind katsuda, aga tegelikult seisis asi muus – onklil oli himu sigarettide järele, mis asusid riiulis täpselt minu silmade kohal.
«Vabandust, praegu on minu kord maksta!» püüdsin higi ja veel millegi järele lehkavat tegelast taanduma peletada. Mõistmatuses punnitas trügija silmi ja kohmas siis haavunud, ent kaugeltki mitte häbeneval toonil: «Hea küll siis… kui sa selline oled!»
Ei jõudnud ma aga veel õieti mõeldagi, milline see «selline» suitsuhimustaja meelest on, kui mehike uuesti mulle peaaegu selga kargas ja nagu konn kärbest oma suitsupaki haaras. «Mul on kiire!» kähvas ta vastuseks mu juba üsna ärritunult paisatud küsimusele, mis teda õieti vaevab.
Soovitust oma aega paremini planeerida ta vaevalt enam kuulis või kuulda tahtis. Omalt poolt ei leidnud mees ka mahti selgitada, kuidas tal õnnestus minust kassasabas tagapool olles aega võita. Tundsin, et olin korralikule inimesele ilmselgelt liiga teinud.
Järgmisel päeval põtkis mind kaubamaja toidupoes vanem naine. Väliselt ikka päris daam kohe. Mõtlesin jälle, et mis temal ja teistel temasugustel viga on. Ega tuletanud targemat, kui et ju siis elab nõukogude aeg oma üüratute poesabade ning pepu-kõht-pepu-kõht-solidaarsusega neis edasi.
/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)