Igavus ja mõistmatus ajavad välismaale

Peeter Krosmann maalis mullu suvel Tallinna kunstihoones kavandatavale Tartu kunstnike suurnäitusele «Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014» hiiglasliku maali «Kunstiteoste arutelu Tartu Kunstnike Liidus». Sellele oli ta jäädvustanud Elmar Kitse samasisulist maali aastast 1947 parodeerivalt mituteist Tartu kunstikuulsust. Tartu kunstnike aastalõpunäitusele esitas Krosmann sama teose sellisel kujul, et peale galerist Indrek Grigori olid kõik teised üle maalitud. Nüüdsesse maali väljapanekusse kuulus postamendile kinnitatud ajakirja Kunst.ee mullune viimane number. See oli avatud kohast, kus on reprotud Krosmanni mitmeid kunstipoliitilisi tõlgendusi põhjustanud suur maal. Sealsamas on avaldatud kunstiajaloolase Peeter Talvistu artikkel sama maali tagamaadest. Foto: Kristjan Teedema

Kui Peeter Krosmann jõuab hommikul oma ateljeesse, on seal Nadežda Tšer­nobai juba ees. Jutt käib siin tavalisest päevast, eks ole ka erandeid. Ja mis joogi Kros­mann enne tööle asumist kõigepealt ette võtab? Ei ole õlu, on hoopiski kohv.

Kes on Peeter Krosmann? Näitusesaalides ja oksjonitel käija käest ei ole seda tarvis küsida, igaüks neist ütleb: maalikunstnik ja joonistaja. Mõni lisab: hea kunstnik.

Krosmanni tööpäev kunstnike majas algab tavaliselt kella kümne paiku. Enne molberti taha asumist läheb ta kunstnike liidu haldusjuhi Ei­mar Prom­miku juurde, kes on selleks ajaks juba kohvi valmis teinud. «Siis ma vaatan arvutist ära hommikused uudised, et kas maailm veel pöörleb, ja kui maailm veel pöörleb, panen muusika mängima,» ütleb Krosmann.