Alar Karis: sisseastumist tuleb muuta

Õppetöö ja tudengimelu ei kao ülikooli kesklinna kampusest ära, lubab TÜ rektor Alar Karis, istudes peahoones oma kabinetis haridusministrite portreede valvsa pilgu all. Foto: Andres Ehrenpreis

Tartu Ülikoolis algab akadeemiline aasta täna. Rektor Alar Karis räägib võimalustest, mis ootavad alma mater’it ees ajal, mil ülikooli pürgijaid jääb järjest vähemaks ning vabu õppekohti on rohkem kui nõudlust nende järele.

Kätte on jõudmas aeg, kus keskkoolilõpetajaid ja ülikooli astujaid on juba nii palju vähem, et ülikoolides on õppekohti rohkem kui nõudlust. Tartu Ülikool teiste hulgas on vastuvõtul astunud mitmeid samme, et universitas’e uksed võimalikult paljudele avatud oleksid. On see vilja kandnud ja kas kannab ka tulevikus?

Nii ta on. Kui vaadata, mis praegu toimub, pole ma kindel, et me selleks päris valmis oleme. Kõik loodavad, et see ei puuduta mind või see ei puuduta konkreetset ülikooli. Aga eks ta ikka puudutab.

Mitte ainult gümnaasiumide lõpetajate arv ei vähene. See on kõik asjad kokku: üleilmastumine ja demograafiline situatsioon, mis pole ainult meile, vaid kogu läänemaailmale omane.

Ka Tartu Ülikool on teinud teatavaid analüüse ning septembri lõpus loodame saada mingi ettekujutuse, kuidas me hakkame tulevikus sisseastumist korraldama.

Midagi peab muutma – see on selge. Ja tõenäoliselt millestki, millega me praegu tegeleme, peab loobuma, et tegeleda asjadega, milles oleme konkurentsivõimelised. Konkurentsi all ei pea ma silmas konkureerimist lähimate koolidega siin Tartus või Tallinnas, vaid laiemas kontekstis.

Juba tänavu sai avalduse esitada kahele erialale ning konkursita võeti vastu ka gümnaasiumide parimad lõpetajad. Mis võiks tulevikus vastuvõtus veel muutuda?

Need on sellised väikesed nüansid, mis otseselt suurt pilti väga ei mõjuta. Kui me praegu kurdame, et vähe noori läheb loodus-, täppis- ja tehnikaerialasid õppima, siis tõenäoliselt oleks mõistlik luua stipendiumide süsteem.

Me võime ju keemias, füüsikas või matemaatikas teha 50 või 100 riigieelarvelist kohta, aga ega selle pärast noor sinna õppima lähe. See stipendium võiks olla motivaator, mis paneks otsustama nende erialade kasuks.

Praegu on ülikoolis üksjagu juhtumeid, kus noorel inimesel on täiesti ükskõik, kuhu ta sisse astub. Kui siia ei saa, siis kuhugi kõrgkooli ikka saab.

Tartu Ülikooli tudeng soovib rektorilt küsida: kas nüüd, kus võimalikke tudengikandidaate vähemaks jääb, oleks mõeldav, et Tartu Ülikool läheb tagasi n-ö massiülikoolist väikeste kursuste ja personaalsema õppe peale?

Massiharidus iseenesest ei vastandu elitaarsusele. Meie ülesanne ongi teha praegusest Eestist haritud rahvas. Aga see ei pea alati tähendama akadeemilist haridust.

Me pole loonud piisavalt võimalusi, mis suunaksid akadeemiliselt mitte nii võimekat noort valima tegevuse, mis võib-olla on käeline. Hea juuksur on kindlasti hinnatud nii naiste kui meeste hulgas, aga temale magistri- või doktorikraad midagi juurde ei anna.

Me ei liigu ilmselt kunagi tagasi aega, kus ülikooliõpe oli elitaarne igas mõttes. Tudengite arvu vähenemine on selge tendents, mis tekitab küsimuse, kas on mõistlik ülal pidada nii palju avalik-õiguslikke ülikoole.

Ülikooli on võrdlemisi lihtne sisse saada – piisab ainult riigieksamite tulemustest. Kas oleks mõeldav teha sissesaamine keerulisemaks ning võtta riigieelarvelistele kohtadele õppima tõesti motiveerituimad ja targimad?

Lävend on omaette küsimus, mis tõenäoliselt tuleb ka arutluse alla, kui räägime Tartu Ülikooli vastuvõtust tulevikus.

Kas see tähendab, et lävend võib üldse ära kaduda?

Kas ta nüüd ära kaob, aga talle tulevad lisakriteeriumid juurde. Sotsiaalteadustes on intervjuud ja katsed. Ma ei ole päris kindel, kas nende tulemusena alati kõige paremad selguvad, aga midagi sellist võiks olla. Sisseastuja võiks peale lävendi esitada kas essee või oma koolis tehtud paremad tööd. Teatav lävend peaks aga jääma, sest me ei jõua kümneid ja kümneid inimesi läbi testida.

Ma olen kaugel arvamusest, et 90-punktise riigieksamitulemusega noor on tingimata parem sellest, kelle eksamitulemus on 70. Selleks peabki olema mingi viis teadmiste kontrollimiseks.

Kui meile tulevad praegu parimad Eestist, siis me tahame, et siit läheksid välja veel paremad. Selleks peavad aga ka head õppejõud olema.

Mitmed just humanitaaria ja sotsiaalvaldkonna õppejõud on läinud tööle Tallinna Ülikooli või otsustanud ka välisriikide ülikoolide kasuks. Miks see nii on?

Selleks, et saada heaks teadlaseks, ei piisa ainult Tartu Ülikoolis kraadi kaitsmisest ja Eestis karjääri jätkamisest. On terve hulk riike, mis on sellise asja lausa ära keelanud. Akadeemilise verepilastuse vältimiseks peaksid õppejõud viie aasta jooksul vähemalt ühe semestri olema kuskil teises riigis ja kogema teistsugust õppekeskkonda.

Õppejõud peaksid ülikoolide vahel rohkem liikuma. See, et üks-kaks meie õppejõudu lähevad semestriks-kaheks Tallinna Ülikooli, on liiga vähe. Liikumine peab olema tunduvalt suurem.

Viimase aasta jooksul on liikunud ainult 40 inimest, ning me räägime 600 humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna õppejõust. Akadeemilise kaadri voolavus peaks olema vähemalt 10 protsenti.

Millega Tartu Ülikool siia välisõppejõude meelitab?

Palk see kindlasti ei ole. Jah, maailmas on ülikoole, mis mitte ei rõhuta, et nad on edetabeli tipus, vaid ütlevad, et neil on maailma parimad palgad, ja see meelitab hulga inimesi sinna. Professori palk on meil Eesti ülikoolidega võrreldes konkurentsitult parim, keskmine professori palk on pea 40 000 krooni. Alumise otsa palgad ehk assistentide ja lektorite omad, need jätavad soovida.

Meie saame meelitada ainult keskkonnaga. On valdkondi, milles me saame oma geograafilise asukohaga palju ära teha. Näiteks tänavu tõi Vene-Euroopa õpingute õppekava väga palju välismaalasi, sest eemalt vaadates on näha, et Eesti on ilmselt see koht, kus Euroopa ja Venemaa on lõimunud.  

Riigi tasandil on pidevalt juttu olnud, et eesti kõrgkoolid ei peaks õpetama samu erialasid ehk neid dubleerima. Siiski konkureerib Tartu Ülikool Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooliga mitmetel sotsiaal- ja õigusteaduse erialadel. Kuidas Tartu Ülikool sellele reageerib?

Tegelikult ei konkureeri Tartu Ülikool Tallinna Tehnikaülikooliga. Jah, meil on kattuvaid asju, aga ülikooli tüübilt oleme erinevad. Iga valdkonna jaoks on Eestis oma ülikool. Tehnikaülikoolil on võib-olla sotsiaalvaldkonda juurde tulnud, mis on pigem hägustanud tehnikaülikooli nägu.

Milles on Tartu Ülikool Tallinna ülikoolidest parem?  

Tartu Ülikool on selgelt Eesti kõrghariduse lipulaev. Aga samas täiesti uutel tulijatel ongi mõnikord võimalus nüüdisaegsemalt ja moodsamalt õpetada. Meie ülikoolis on muutumine aeglasem.

Kui Tartu Ülikoolis on mingis valdkonnas kaks tegijat ja tehnikaülikoolis või Tallinna Ülikoolis on kolm tegijat, siis see ei tähenda, et seal on parem. Tegelikult on isegi viis tegijat vähe. Sellepärast ma räägingi, et konkurents on väljaspool Eestit. Me pingutame selle nimel, et noored inimesed alustaksid oma õpinguid siin, mitte ei otsiks võimalusi väljas sel lihtsal põhjusel, et nad ei leia siit midagi head.

Kas teie arust ei ole siis ülikoolide vahel erialade dubleerimist?

Ülikoolidel on oma autonoomia, mis selliseid asju lubab. Eks riigil on omad hoovad, millega dubleerimist reguleerida võiks. Muidugi ei ole mõistlik, et neid kattuvaid erialasid nii palju on. Neid on nii palju tekkinud ka seepärast, et väga paljud tahavad õppida neis valdkondades.

Kas oleks mõeldav, et osa erialasid andagi teistele ülikoolidele õpetada, või just vastupidi peaks erialasid dubleerima, lootes, et kvaliteetsema hariduse pakkuja jääb ellu?

Ma ei varja seda mõtet, et võib-olla on mõistlik vaadata üle, kui palju peab Tartus olema ülikoole. Siin on peale meie veel maaülikool ja tehnikaülikooli kolledž. Seda tasuks arutada avameelselt. On selge, et maaülikoolis on häid õppejõude, kes võiksid õpetada meil. Aga on hirmud, et nii kui me midagi koos teeme, algab ühinemine... tõenäoliselt muidugi võib alata ka.

Vaadates näiteks meie bioloogiaõppureid Vanemuise tänavas, tekib küsimus, miks ei võiks nad olla koos maaülikooliga? Ei ole ju vaja Tartusse kahte keemiahoonet. Irooniaga võib küsida, kas on mõistlik, et üks ülikool uurib Võrtsjärve, teine Peipsit ja merd. Tasuks mõelda küll, kuidas rohkem koostööd teha.

Avatud ülikooli õppele vaadatakse tihti nii, nagu kunagi vaadati kaugõppele. Kui suur see kvaliteedivahe ikka on?

Ma ei ütle, kas ta on parem või halvem, aga õpe on selgelt teistsugune. Iseõppimise roll on tunduvalt suurem ja õppetöö käib nädalavahetuseti. Miks me siis varjame seda? Miks ei võikski diplomile kirjutada «üliõpilane on läbinud Tartu Ülikooli avatud ülikooli õppekava».

Mida te algavalt kooliaastalt ootate?  

Uusi ja huvitavaid mõtteid nii üliõpilastelt kui õppejõududelt ja teadlastelt. Ka tähetorni remondi valmimist. Tähetorn tähistab ju varsti 200. sünnipäeva. Ma tahaks, et kõikidele meie ajaloolistele hoonetele tuleksid sellised head lahendused, nagu tähetornile on tulnud.

Ma tahan, et keegi üllataks hea ideega, mida teha vana anatoomikumiga. Ülikool seda ajaloolist ja väärikat hoonet kindlasti maha ei müü. Kuid mida sellega peale hakata? Ja ei tasu pakkuma tulla järjekordset muuseumimõtet. Idee võiks olla teostatav ning kindlasti seotud ülikooli ja tema tegevusega.