Esmaspäevakommentaar. Vahur Kalmre: Sõna mõte. Kus sa oled?

Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

See aeg on nüüd käes. Aeg, mil sõna lendab kui vallatu varblane edasi-tagasi, mil sõnu – ka paarisõnalisi väljendeid – on avalikus ruumis ehk rohkem kui tavalistel rahulikel päevadel. On riigikogu valimiste aeg.

Aeg, kui me kuuleme rohkem sõnu, kui meile öeldakse rohkem sõnu, kui me peame mõistma, mis on nende sõnade taga. Tegelikult pole see ju mingi uus kogemus. Juba hallil Taanimaal vastas prints Hamlet kantsler Poloniuse küsimusele «Mida te loete, prints?»: sõnu, sõnu, sõnu.

Nüüd on ümbrus sõnadest paks. Või tiine, nagu öeldakse. On kaks suurt küsimust: kas me oskame sõnaga ümber käia ning kas me saame ikka aru, mida meile sõnadega tahetakse öelda? Ja kolmaski: kas sõnal on mõte ja kui on, siis missugune see on?

Sotsiaaldemokraadist haridusminister Jevgeni Ossinovski ei jätnud hiljuti vaat et vahele esinemist, et kuulutada, kuidas kohe-kohe saabub tasuta lõuna kõigile gümnasistidele. Suvel ja sügisel levitas haridusministeerium teateid, et gümnasistid hakkavad tasuta sööma, veel sotsiaaldemokraatide jaanuari parteilehes seisab pealkiri, kus minister lubab tasuta koolilõunat gümnaasiumi lõpuni.

Kuigi jaanuari algul tegi haridusministeerium kannapöörde, nimetas «tasuta koolilõuna» vaid kõnekeelseks väljendiks ning hakkas kasutama hoopis väljendit «koolilõuna toetamine», kirjutas teine sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof veel 7. jaanuari Tartu Postimehes otsesõnu oma erakonna saavutustest: «Tasuta koolitoitu hakkavad saama ka gümnaasiuminoored.»

Sõnu on olnud palju, kuid kas nendel sõnadel on olnud ka selge ja õige mõte.

Mis see nüüd siis oli? Loosungi laiutamine mõtte üle, koguni tõe üle. Poliitilise lühisõnumi kõikvõimsus. Sõna devalveerumine. Poliitiline enesekesksus. Poliitilise mina kergitamine sõnas, kuid mitte mõttes ... (Muidugi peaksin nende väljendite taha kirjutama küsimärgi, aga ma ei tee seda.)   

Reformierakondlasest siseminister Hanno Pevkur ütles pärast Prantsusmaa traagilisi sündmusi telejaamale intervjuud andes, et need sündmused said ikkagi alguse meediaväljaannete enda käitumisest. Mõni sekund hiljem lisas ta lause, et aga me ei tea seda tausta ka lõpuni. Ei tea, aga oskab juba hinnata ...

Kuigi hiljem nimetas siseminister ise oma kommentaari ebaõnnestunuks ja mitmeti tõlgendatuks, oli sõna ometi juba lendu läinud.

Mis see nüüd siis oli? Poliitiku oskamatus sõnadega ümber käis. Tahtmine millegagi kohe silma paista. Sõna devalveerumine. Poliitiline enesekesksus. Suutmatus näha sõna taga mõtet ... (Muidugi peaksin nende väljendite taha kirjutama küsimärgi, aga ma ei tee seda.)

Nende riigikogu valimiste üheks eripäraks on nimetatud seda, et seekord kandideerib erakondade nimekirjades palju tuntud ajakirjanikke.

Sellele on antud küll nii-, küll naasuguseid hinnanguid, kuid mingu see poliitiline vettehüppamine neil ajakirjanikel nii- või naapidi, ühte peaksid nad valimiskampaaniasse – ja hiljem poliitikasse, kui see neil õnnestub – küll tooma.

Sõna ja mõtte selgust. Seda nad ju oskavad.

Tagasi üles