Muuseumisse tuleb kaks püsinäitust

Vaade uue püsinäituse ajarajale. Foto: eskiis

Eesti Rahva Muuseumi uues peahoones eksponeeritakse 2016. aasta sügisest külastajatele Eesti kultuuriloo püsinäitust «Eestimaa kahekõned» ning soome-ugri püsinäitust «Uurali kaja».

Eesti kultuuriloo püsinäituse juhi Kristel Rattuse sõnul kirjeldab «Eestimaa kahekõned» argikultuuri muutusi Eestis, tehes seda kultuuriliste ja sotsiaalsete rühmade kaudu. Rattuse sõnul on see eelkõige lugu tavalistest inimestest, kes on Eestis elanud, töötanud, armastanud ja lapsi saanud.

«See on lugu nende inimeste toimetulekust igapäevaeluga – tulekutest ja minekutest, hakkamasaamisest nii traditsiooniliste normide ja reeglite kui ka suurte maailmaajalooliste protsessidega ning nende võimest asju algatada, muuta ja luua,» iseloomustas Rattus.

Eesti kultuuriloo püsinäitus koosneb 12 üksiknäitusest, mis on käsitletavad ka omaette tervikutena. Püsinäitus on ruumiliselt jagatud eri kiirusel läbitavateks aladeks, milles näitused eristuvad üksteisest teemakäsitluse sügavuse, tiheduse, intensiivsuse ja lähtepositsiooni poolest.

Püsinäitusele sisenejale avaneb rohkem kui saja meetri pikkune vaade ajarajale, millel esitatakse ülevaade kultuuri ja igapäevaelu muutumisest Eesti alal rohkem kui 11 000 aasta pikkuse ajaloo jooksul. Ajarada algab tänapäevast, rajal liikudes astub külastaja justkui ajas tagasi.

Seitse ajaperioodi

Ekspositsioon ajarajal on jagatud seitsmeks perioodiks: vabaduste aeg, elu raudse eesriide taga, moodsad ajad, raamatuaeg, kristluse tulek, metalliaeg ja kiviaeg. Need on omakorda jaotatud väiksemateks allteemadeks. Perioode liigendavad rajal «maastikud», teemasid tähistavad originaalesemed vitriinides ning selgitavad infoekraanid.

Ajarajal liikuja võib sisse astuda mõnesse rajalt lahknevasse käiku, kus näidatakse nelja ajarajaga sisuliselt haakuvat süvendatud teemanäitust: kodu, linn, regilaul, inimene looduskeskkonnas. Läbi käikude saab külastaja liikuda saalidesse, kus eksponeeritakse näitusi nõukogude perioodist ning ERMi rahvakultuurivaramust.

Näiteks näitus «Paralleelmaailmad» on elulugudel põhinev subjektiivne ja emotsionaalne käsitlus erinevate elusaatustega inimeste toimetulekust ning igapäevarõõmudest ja -muredest Teise maailmasõja aastatel ja sellele järgnenud okupatsiooniperioodil. Nende seas on nii kogu aeg Eestis elanud kui siit ära läinud inimesi, nii põliselanikke kui sisserännanuid.

Näitus «Talu elu ja talu ilu» toob külastaja ette senisest tunduvalt rikkalikuma valiku ERMi eesti traditsioonilise rahvakultuuri kogudest.

Ise tehtud

Lisaks asuvad näituse sees kinnised boksid, mis võimaldavad ülejäänud näitusealast sõltumatuid käsitlusi ning ka ajutisi väljapanekuid. Üks neist on avatud osaluse saal, kuhu oodatakse oma näituseideid ellu viima kõiki Eesti inimesi, kes iga päev muuseumitööga ei tegele – nii eraisikuid kui ka kodanikuühendusi.

Rattuse sõnul on see osa püsinäituse kontseptsioonist. «Me oleme hakanud mõtlema uutmoodi Eesti museoloogia peale, mis tähendab suhtlevat muuseumi ehk näoga ühiskonna poole olemist,» selgitas ta. «Erinevad muuseumid on kasutanud erinevaid komponente, aga meid kõnetas kõige enam see, et inimesed ise koos loovad seda näitust.»

Kaks boksinäitust – «Lipusaal» ja «Keelekatel» – on püsiva iseloomuga. Esimene annab ülevaate Eesti territooriumi kujunemisest, valitsemisest, seisuseühiskonnast kodanikuühiskonnaks ja iseseisvaks riigiks saamisest. Näituse tähtsaim eksponaat on Eesti esimene sinimustvalge lipp – Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp.

«Keelekatel» käsitleb eesti keelt mängulises võtmes, näituse eesmärk on pakkuda teadmisi ja emotsioone, äratada huvi keele vastu, teha keel nähtavaks, kuuldavaks ja katsutavaks.

Ajutiste näituste saalides eksponeeritakse Eesti kultuurilooga haakuvaid ühe- kuni mitmeaastase lahtiolekuajaga teemanäitusi.

Näitusealale jääb ka tegelussaal – näitustega seotud aktiivset osalust võimaldav ruum nii rühmadele kui ka üksikkülastajatele. Seal saab näituselt lahkumata vabas ja mängulises vormis ekspositsiooni tõlgendada.