Põnev õpetamine eeldab enamat kui vaid heade hinnete tagaajamist

Tänapäeva avastamishimulise ja püsimatu õpilase koolipäeva ei maksa enam otsast lõpuni täita vanal moel loengustiilis tundidega. Foto: Kristjan Teedema

Kui meil on põlvkondade kaupa lapsi, kes arvavad, et füüsikat ei olegi võimalik õppida ja keemia on ainult nohikutele, kas siis on tõesti asi igavas aines või oleks viimane aeg midagi koolis muuta?

Tänapäeva avastamishimulise ja püsimatu õpilase koolipäeva ei maksa enam otsast lõpuni täita vanal moel loengustiilis tundidega. Selleks, et õpilaste ja ka õpetaja elu huvitavamaks teha, on loodud lugematult uusi meetodeid.

Need lõhuvad klassiruumi ja ainete piire, seavad õpilased õpetaja rolli ja õpetajad omavahel koos töötama. Ometi jõuavad need uued meetodid väga visalt reaalselt klassiruumi.

Haridus- ja teadusministeerium kutsus aasta tagasi kokku algatuse „Huvitav kool”, mille raames on aasta jooksul käidud läbi hulganisti koole ja maakondi, et kuulda, milliseid muutusi koolid ja kogukonnad ootavad ja kuidas neid muutusi ellu viia.

Ministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Mart Laidmets usub, et aeg muutusteks on küps ja „Huvitava kooli” algatus on langenud viljakasse pinnasesse.

«Need, kes on eelmise perioodi ajal harjunud sellega, et riik ütles ühelt poolt kõik ette ja teiselt poolt keelas kõik asjad ära, on võib-olla rahul sellise elukorraldusega, aga tänapäeva noored vajavad kindlasti juba teistsugust kohtlemist,» tõdeb Laidmets. «Nemad tahaks ikka ise oma peaga mõelda.»

Õpetaja kardab katsetada

„Noored kooli”-programmi vilistlane, Eesti meremuuseumi haridustöö kuraator Helene Urva on aja jooksul, mil ta töötas loodusainete õpetajana koolis, teinud palju tähelepanekuid selle kohta, milline on praegune kool ja milliseks see võiks muutuda.

Tema sõnul on õppekavad, õpikud ja töövihikud meil huvitavad, õpilasekesksed, kaasavad ja ajakohased. Eesti õpetajad osalevad küll väga usinalt täiendkoolitustel, teavad suurepäraselt, milline peaks olema nüüdisaegne õppimine ja õpetamine, ent tihtilugu ei taha või ei julge nad neid teadmisi koolis rakendada.

Urva üks hüpoteese on, et meie õpetaja on väga ülekoormatud, mistõttu pole tal aega oma tööd ümber planeerida või ümber mõtestada. «On väga levinud fraas, et jah, see on tore mõte, aga meil see ei toimi,» tõdeb Urva.

Nii jäävadki paljud õpetajad vaatamata uutele teadmistele ikka traditsiooniliste ja turvaliste õpetamismeetodite juurde, sest neil puudub kindlus, et uus õpetamisviis tõesti toimib, ning kui see ei peaks toimima, on tegu maha visatud ajaga.

«Kui aga õpetaja on valmis tulema oma mugavusalast välja, siis see toimib ja ta saab sellest positiivse kogemuse,» usub Urva.

Siin on tema sõnul võtmesõnaks koostöö kolleegidega ja juhtkonna toetus. Tihtilugu ei pruugi õppejuhataja teadagi, et mõni tema õpetaja kasutab väga vahvaid ja hästi toimivaid meetodeid, ning nii ei osata seda ka kolleegidega jagada.

«On olemas väljend pockets of excellence ehk õpetaja suurepärasuse taskud, millest keegi mitte midagi ei tea, ehkki seda tuleks levitada ja näidata, et kõik saaksid innustust ja eeskuju. Aga meil on need asjad salajas,» tõdeb Urva.

Nii on näiteks tavaline, et kool saadab täiendkoolitusele ühe õpetaja, ehkki peaks saatma neli-viis inimest korraga, et nad saaksid hiljem uusi teadmisi omavahel koostöös ka ellu viia.

Lihtsad muutused

Urva toob lihtsa näite koostööst oma õpetajaajast. Õpilased vaatasid ingliskeelset keskkonnafilmi ning kirjutasid sellest essee inglise keeles. Loodusõpetuse õpetaja hindas essee sisu, keeleõpetaja vormi ning ühe tunniga sai omandatud kahe aine teadmised.

Ka lõppenud aasta detsembris avaldatud OECD rahvusvahelises õpetamise ja õppimise uuringus TALIS on välja toodud, et ligi kolmandik Eesti õpetajatest ei ole kunagi jälginud kolleegide tunde, andnud neile tagasisidet või õpetanud koos kolleegiga ühtse meeskonnana samas klassis.

TALISe Eesti raport tähtsustab traditsiooniliste ja innovaatiliste õpetamismeetodite ühildamist ka koolist väljalangevuse aspektist: «Õpilaste aktiivne hõlmamine õppetöösse võib kaasa tuua nende puudumiste vähenemise ning ennetada koolist väljalangemist.»

Ent uuenduslik meetod ei tohiks olla ka eesmärk omaette. Näiteks võib õpetajal olla suurepärane õpetamisviis, tipptasemel sisustatud klassiruum, kuid õpilastel on ikkagi igav, sest õpetaja suhtlemises on midagi paigast ära. Kulunud ilmega klassiruumis traditsioonilisel viisil tundi andev õpetaja aga võib sama aine muuta õpilastele äärmiselt põnevaks.

Ehkki koolis peaks võrdselt arenema nii õpilase teadmised, oskused kui ka hoiakud, mõõdab ja hindab praegune Eesti haridussüsteem siiski peamiselt teadmisi. «See on selge sõnum meie õpetajale, et teadmised on kõige olulisemad ja sellele peabki rõhku panema, sest see on ainuke viis, kuidas nende tööd üldse hinnatakse,» tõdeb Urva.

Nii on väga lihtne mõõta, kas õpilane oskab reastada planeete või teab, millal toimus Ümera lahing. Kuidas aga hinnata tema kriitilise mõtlemise või suhtlemisoskuse arengut?

Hinded pole tähtsaimad

Mart Laidmetski tõdeb, et hindamise põhimõtted peavad koolis muutuma. Nii koostabki ministeerium juhiseid, mille abil hinnata ka koolikeskkonda ja seda, kui turvaliselt laps end seal tunneb, kas ta on rõõmus ja rahul või muserdatud ja väsinud, kuigi hinded on head.

«Hinne on ka oluline, aga see ei ole kindlasti kõige olulisem,» sõnab Laidmets. «Halb hinne tuleb lõppkokkuvõttes mingi protsessi tagajärjel, kus pole tähelepanu pööratud sellele, et kõiki lapsi ei saa ühtemoodi käsitleda.»

Tema sõnul peavad koolid mõistma, et õppekava järgides ei ole tähtis ainult see, millised teadmised laps peab erinevates ainetes omandama, vaid oluline on ka õppekava üldosa, kus kirjeldatakse, milliseks inimeseks see laps võiks kujuneda.

Helene Urva jõuab ringiga taas tagasi juhtkonna rolli tähtsuse juurde. Ta usub, et meie koolides on õiged inimesed õpetajatena olemas, neid tuleb vaid toetada ja luua uudseks õpetamiseks vajalikud tingimused.

«Õpetajal on väga keeruline olla koolis, kus koolijuht nõuab karmi Preisi korda,» toetab ka Laidmets neid mõtteid. «Kui keegi teistest erineb või kui õpilastel kas või ajutiselt hinded langevad, siis lüüakse õpetaja risti.»