«Rahu aega võib sõja ettevalmistuse ajaks nimetada. Terve teadus, terve kunst on selleks, et enesele vaenlasi luua, kelledega pärast sõdida saaks,» mõtiskleb oma päevikus Esimese maailmasõja alguses neiu Ellen. Sada aastat hiljem detsembris sai eesti esimese õpetatud naisaedniku Ellen Vilbaste (1893-1974) taimekollektsiooni endale kui väärtusliku täienduse Eesti maaülikooli hiigelherbaarium.
Herbaariumi vanemkuraator Toomas Kukk teatas, et tänu Kristel Vilbastele saadud taimekogus on umbes 800 lehte, mis on suuremas osas hästi säilinud ja väga kaunilt lehtedele kinnitatud. Kui need on skännitud ja leiuandmed andmebaasi sisestatud, saavad neid vaadata kõik asjahuvilised, aga ilmselt mitte lähikuudel.
Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis on maailma suurim Eestist kogutud taimede herbaarium. Sealsetes kappides on riiulitel soontaimi umbes 145 000 herbaarlehte. Põhiosa moodustavad Eestiga seotud (120 000) ja väiksema osa välisherbaariumi materjal (25 000).
Raamat «Ellen»
Detsembris väärtusliku täiendusena lisandunud herbaariumi on kogunud ja koostanud aastatel 1966-1972 Ellen Vilbaste (neiuna Koppel). Tema elust ja tegevusest annab paeluva ülevaate loodusajakirjaniku ja raamatute autori Kristel Vilbaste koostatud ja äsja ilmunud 111-leheküljeline raamat «Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis. Ellen Koppeli 1914. aasta päevik Potsdami õpingupäevilt» (Varrak, 2014).
Juba varakult välja kujunenud suur huvi looduse ja aianduse vastu viis tartlanna Elleni õppima 1913. aastal Berliin-Dahlemi kõrgemasse aiatöö akadeemiasse. Kui neiu oli 1914. aastal praktikal Potsdamis Sanssouci keiserlikes aedades, algas maailmasõda. Temalt kui Vene tsaaririigi alamalt nõuti lahkumist Saksamaalt.
1915. aastal sai neiu Ellen oma esimese töökoha aednikuna Peeter Esimese nimelises botaanikaaias Peterburis, kus ta juhatas paljundusosakonda ja juhendas hiidvesiroosi kasvatamist.
«Selles auväärses teadusasutuses tegi Ellen ka esimesed katsetused teaduslikus uurimistöös, kusjuures tema juhendajaks oli kuulus vene botaanik ja maadeuurija prof. Komarov,» on kirjutatud raamatus «Ellen».
Kristel Vilbaste arvates õppis tema vanaema herbaariumi valmistamist just selle teadusemehe käe all aastail 1915-1918. Revolutsioonis tekkinud kaoses hävisid aga botaanikaaia kasvuhooned ja taimekultuurid ning neiu Ellen pidi põgenema punase terrori eest Eestisse.
Kus oli tema herbaarium enne nüüdset maaülikooli suure herbaariumiga liitmist?
«Ellen Vilbaste herbaarium oli suure kasti sees mu vend Enn Vilbaste talus. Ja kui vanaema Elleni päeviku raamatuna ilmumisega tegelema hakkasin ja kõike vanaemaga seonduvat otsisin, tuli see kast meelde,» selgitas Kristel Vilbaste. «Vend ütles, et vahepealsed hoiuaastad ei ole uhkele herbaariumile kohased olnud – see vajab putukatõrjet ja kindlat säilitamistemperatuuri. Nii sai otsitud, kuhu ta hoiule anda.»
Esialgu pakkus pinda Ain Raal Tartu ülikooli farmaatsiainstituudi kogude juures, aga seal ei olnud talle siiski vajalikku hooldust. «Ja kui nägin ETVst Toomas Kukke mu vanaisa Gustav Vilbaste herbaariumilehti lehitsemas, kirjutasin Toomasele, et kas ta ei võtaks kogusse ka selle. Aini abiga jõudiski herbaarium praegusesse asupaika. Ka vanaisa taimekogu – seda oli vanaema kirjade põhjal omal ajal 11 064 lehte – korrastamisega tegeles mu vanaema Ellen.»
Tulnud pärast revolutsiooni Eestisse, õppis ta vabakuulajana Tartu ülikoolis ja asus koos Gustav Vilbastega uurima taimedega seotud rahvapärimust.
«Pärast vanaisa surma koostas vanaema Ellen herbaarlehtega taimenäituse «Kodumaa taimed rahva käsitluses». Olin tollal ise päris pisike, aga mäletan, millise huviga käisid koolid ja kodu-uurijad näitusel, mis rändas mööda Eestit, ja kirjutasid üles teavet, mis oli iga taime kohta lisatud,» meenutas Kristel Vilbaste.
Igapäevane saab erakordseks
Eesti esimeseks õpetatud naisaednikuks saanud Ellen Koppeli päeviku, pildid ja kirjad, mis on esialgu veel kirjastuses, kavatseb Kristel Vilbaste üle anda Eesti kirjandusmuuseumile.
«Me kõik peaksime palju rohkem ka oma tegemistest talletama muuseumi arhiividesse, et keegi kunagi 100 aasta pärast selle leiaks ja saaks teada, kuidas elati. See, mis praegu tundub nii igapäevane, on siis põnev ja erakordne,» lisas ta.