Mahuline keel ei ole termin, ei peagi olema. Tahaksin seda sõnapaari käibele lükata, sest temas tunnukse olevat liikuvust avaruse suunas. Sõnast «mahukas» (mahukas kohver) pole «mahulisele» võistlejat. Ehk mängib siin kaasa licentia poetica.
Helju Vals: mahuline keel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meelde tuleb, mida ütles professor Veski meie kohvikuvestlustes, mõistagi vestlesime Werneris: oma ehituse poolest on keelel võimalus üha järjekindlamalt areneda. Arhitektidelt kujundlikuks väljenduseks laenatud «ehitus» oli Veski lemmiksõna. See lööb välja ka tema juhtlauses, et «keel on korrakaunis ehitus», ja veel paljudes lausetes.
Minu mõtetes said mahuline ja keel kokku sellel kevadel, kui olin lugenud Tartu Postimehe vestlusringi: Maarjamõisasse hiiliv ülikool tirib kesklinna kaasa. Kõrvalveerus vastas lisaküsimustele Eesti Kunstiakadeemia mahulise arhitektuuri õppetooli professor Toomas Tammis, ja siin on mahuline koos oma põhisõnaga, arhitektuuriga termini seisuses – kuidas teisiti.
Ajakirjaniku lisaküsimus oli näiteks see, kas «ülikoolil on vaja ruumilise arengu kava».
Selle suvega olen üha mõistnud, et ruumilisest mõtlemisest pole kellelgi pääsu. Võtame koduselt lihtsa näite. Ilmaennustajad, teab, kus nad kõik on, kasutavad sageli samade ilmajaamade andmeid ja samu mudeleid. Kuid nende interpreteerimine jääb kohalike sünoptikute ülesandeks. Kaugused ei loe.
Kujutleme ennast veel korraks ammusesse Wernerisse. Veski lauda, kohvikukeeles kabiini ehk separeed, professor Ariste keeles latrit, ümbritses alati huviliste summ. Mäletan kohvijoojate ehituskunstnike ehk arhitektide elevust, mille oli tekitanud Edasi lehe edev spordilause «Võistluse peaarhitektiks kerkis meeskonna noorim liige», tema siis oligi, kes ehitas võitu (vahepeal levis moeütlusena «värava autor», meie ajal on kõik kohad «tegijaid» täis).
Kord kiusasin maestro Veskit küsimusega, millest see tuleb, et kõik ei ruumi (murdesõna) meie seltskonda istuma, kas puudu tuleb istekoha mahutavusest (mahutamisvõimest) või on viga verneristide mahutuvuses (mahtumisvõimes).
Vastus tuli kõigi kohvikuliste lemmikettekandjalt Ernalt, kes oli juhtunud meie juures peatuma: «Inimesel peab ruumis hea olema.»
Usun selles lauses leidvat sama mõtte, mille pani oma vastusesse ajakirjaniku lisaküsimusele professor Tammis ja mis eespool jäi kirjapanekut ootama: «See ruumilise arengu kava peab otsima kvaliteetset keskkonda, peab olema tehtud inimese, mitte ainult raha pärast.»
Kunstiakadeemia professori ja Werneri ettekandja vastuste pärast olen selle artikli kirjutanud. Ja nendele kurdan siin oma suruseisu: tunnen ennast kehvasti, olles sunnitud jagama ühtsama ruumi – haridusruumi, kultuuriruumi, keeleruumi, aegruumi, ruumi nimega Eesti – Tallinna haridusala abilinnapeaks upitatud Yana Toomiga: Keskerakond ja keskharidus.
Kolme kuu jooksul, juunist alates on ta jõudnud meedias kuulutada Jama suure algustähega. Näiteks 4. juunil ta ütles: «Me oleme kõik siin eestlased, ainult mõned räägivad vene keeles» ja järgmisel päeval lisas ta väite, et tõelisest eestlasest eristab teda vaid taskus olev sihvkapakk.
Kes oskaks öelda, kui suur on sihvkakestade levimiskiirus Tallinnast Tartusse? Keel, ära mahuta endasse prahti!