Ants Kask: vanad ei vaja võimu, vaid osalust

Ants Kask. Foto: Pm

Nooruses ja suures armumise tuhinas ei pööra paljud inimesed tähelepanu elu materiaalsele küljele, unistades vaid kallima kaisus magamisest, unustades samas, et osa armastusest käib kõhu kaudu. Elu on siiski näidanud, et õnnelikuks ja harmooniliseks eluks on vaja ka ainelist kindlustatust.

Kindlustunne on eriti vajalik, kui oleme oma tööd ja tegemised lõpetanud ning jäänud ärateenitud vanaduspuhkusele. Kahjuks ei ole eakatel Eesti riigis sellist kindlustunnet. Kui riik ja valitsus maksaksid eakatele normaalset äraelamist võimaldavat pensioni, siis usutavasti poleks ei protsessimisi ega piketeerimisi ning vähem loodaks ka igasuguseid ühendusi, et võidelda eakate inimväärse elu eest.

Eakad on oma töö teinud ja osa neist veel rohkemgi, kandes eestlaste etnilist identiteeti, hoides oma keelt ja kultuuri läbi raskete okupatsiooniaegade tänapäevani.

Esimene Ida-Euroopas

Kurvastab, et oleme lasknud ärastada oma kätega loodud varandused, mis võinuksid olla me vanaduspäevade kindluse katteks, ja ise jäänud kõrvaltvaatajana paluja ossa. Oleme justkui ühiskonna heidikud, kes käsi pikal peavad palujana oma kahanevat jõudu kulutama.
Kuigi professor Airi Värnik soovitas 2. augusti Postimehes eakatel võim haarata ja nii oma probleemid lahendada, olen ikkagi arvamusel, et eakad ei vaja võimu ega pea trügima ka valitsuskabinettidesse.

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Riigil endal peab olema kompetentne ametnikkond, kellel on abiks oma elukogemustele toetuvate nõuannetega vanem generatsioon. Ja ei lapspoliitikud ega mõni kuu kusagil piiri taga stažeerinud ametnikuhakatised peaks selle peale nina krimpsutama.

Euroopa riikides, mille hulka ka meie kuulume, otsivad riigivõimud pidevalt võimalusi eakate spetsialistide teadmiste ja kogemuste ärakasutamiseks. Sellist teadmiste pagasit ei lasta seal tuulde, vaid rakendatakse riigi või omavalitsuste elukorralduse parandamiseks.

Ka Tartu on järginud lääneriikide  eeskuju ja koostöös linnavalitsusega asutati Tartu Eakate Nõukoda, mis kuus aastat tagasi oli esimene selletaoline eakate ühendus terves Ida-Euroopas. Tartu eakad ei trügi võimu juurde ja nõukoda ei luni ka eakatele hüvesid, vaid teeb soovituslikke ettepanekuid linnaelu paremaks korraldamiseks.

Võimule tülikad?

Nende aastate jooksul on nõukojas arutlusteemaks olnud pea kõik linnaelu valdkonnad: tänavate puhastamine, häired ühistranspordis, vöötradade kehv valgustus, saunade vähesus ja hinnad,  raudtee kaubajaama olemasolu linnas, kehtestatud jäätmekava vastuvõetavus, linnaelanike turvalisus, kodutute ööbimisvõimalused, avalikud käimlad, raudtee müra ja vibratsioon ning osalemine planeeringute aruteludel.

Kõik need teemad on elulised ja vajasid või vajavad veel praegugi õigete lahenduste otsimist. Nii mõnigi probleem on leidnud lahenduse, kuid enamikule ettepanekuist oleme saanud vaid puiklevaid vastuseid ja osale ei ole linnavalitsus suvatsenud üldse vastata.

Algul oli koostöö küllaltki sujuv, ent mida rohkem hakati helli kohti puudutama, seda eiravamaks suhted muutusid. Paistab, et linnavõimudele meeldiksid sellised vanakesed, kes nõuavad vähem ega tõsta häält: et nad tantsiks, laulaks ja mängiks ringmänge oma päevakeskustes, peaasi, et ei topiks nina linnasakste töösse ja tegemistesse.

Ka ilmneb, et nüüdisaja noored ametnikud peavad end kõiketeadjaks ega pea eakate arvamusi ja ettepanekuid millekski. Või siis arvestavad neid valikuliselt.

Kuigi eakate nõukoda on apoliitiline ühendus, pole mõned ettepanekud leidnud reformimeelse linnavalitsuse poliitilist toetust. Ometi ei ole need lähtunud mingilt poliitiliselt tasandilt, vaid üksnes linnakodanike heaolu silmas pidamisest. Ainult poliitilise loosungiga «Ma armastan Tartut!» ei lahendata ju linna ja linnakodanike probleeme.

Lääne-Euroopas on eakad arvestatavad tegijad, Eestis tuleb nähtavasti veel kaua oodata aega, mil hakatakse arvestama nende teadmiste ja elukogemuste põhjal tehtud soovitusi.

Mitte ainult valimistel

Ikka veel leidub poliitikuid ja muid tegelasi, kelle meelest on eakate hääl vajalik vaid valimistel. Eakad ise arvavad teisiti: nad soovivad oma nõuandva hääle kuuldavaks teha nõukodade kaudu, mis on sõltumatud, poliitiliselt neutraalsed ja vabatahtlikud organisatsioonid.
Aastaid tagasi esitas Isamaaliidu fraktsioon riigikogule omavalitsuste juurde eakate nõukodade loomise eelnõu. See läbis küll esimese lugemise, kuid suruti siis vaikselt kalevi alla ning rohkem pole sellest kuulda ei kippu ega kõppu. See on näide, kuidas kõrgemal pool eakatesse ja nende võimete kasutamisse suhtutakse.

Kuni poliitikud pole võimelised Eesti elu kõigi jaoks paremaks muutma, peaksid sellised nõukojad olema kõigi omavalitsuste juures.

Nõukojad kaasaksid oma tegevusse aktiivseid ja haritud, laia silmaringiga spetsialiste, kes elukogemustele toetuva analüüsivõimega aitaksid võimuorganitel jagada ja valitseda. Nende eakate sooviks on põlvkondade solidaarsus, valitsev üksmeel Eesti parema tuleviku eest seistes.

Seega eakad ei trügi võimu juurde, vaid annavad nõu valitsemishoobade juures istuvatele ametimeestele – rumal oleks pakutavast abist keelduda. Nii tahakski loota, et eakate hääl ei meenuks ainult valimiste eel, vaid sel oleks kaalu ka otsuste tegemisel.