Hommikus rippuv Lenin tõstis vererõhku

23. augusti hommik 1990, Lenin kuju on saabunud Raekoja platsile. Jahmatust jagus nii linnavalitsuse liikmetele raekojas kui ka jalutajatele platsil. Foto: Harri Hennu erakogu

Mis aitab nii heas kui ka halvas? «Jutud käima,» õpetas rätsepmeister Kiire proua Katarina Rosalie, kui ta perele Paunverre kaks noorikut-konkurenti saabus.

Üllatunud nägudega vaatasid Tartu külalised Rootsi Kommuunide Liidust, kuidas Raekoja platsile veerenud veoauto kastist kerkib kraanatrossi otsa kõlkuma Vladimir Iljitš Lenini mitmemeetrine pronkskuju.

«Linnavalitsus oli täielikult jahmunud, vaadati suud ammuli. Võib arvata, et kõigil lõi vererõhu üles,» meenutab täna 20 aastat tagasi Tartus sündinut riigikogu liige Hannes Astok.

1990. aasta 23. augustil, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 51. aastapäeval, oli As-tok omapärases ametis: korraga Postimehe eelkäija Edasi reporter ja linnavalitsuse pressiesindaja.

«Tagantjärele vaadates paistab hämmastav, et kella üheksaks hommikul polnud keegi linnavalitsusest märganud ega kuulnud, et Lenin on EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia – toim) eest kadunud. Aga ju ta oli muutunud seal justkui mööbliks,» mõtiskleb Astok.

Nämmutamine kehutas

Kuigi Eesti Vabariigi taassünnini jäi veel aasta, arvab ettevõtja ja rännumees Tiit Pruuli, kes reporterina Lenini mahavõtmise teema 24. augusti Edasis sisse juhatas, et punamonumendi omavoliline mahakiskumine ei lõhnanud enam KGB kutse ja ammugi mitte vangimaja järele.

«Teisalt tuleb meenutada, et 1990. aasta suvel olid olemata 1991. aasta verised jaanuarisündmused Vilniuses ja Riias ning augustiputš. Nõukogude võim polnud veel lõplikult murdunud,» sedastab Pruuli.

Otsustava teoga said enne päevatõusu hakkama viis kaitseliidu Tamme kompanii liiget: Harri Henn, Villu Kaasik, Priit Rajassaar, Hando Kruuv ning Rein Ilvär.

Lisaks alles sama aasta märtsis loodud kompaniile ühendas kolme esimest meest leivaisa Tartu KEK. Kruuv oli Tartu Ülikooli insener ning Ilvär 7. elamujaoskonna majahoidja.

Henn võttis juriidilise põhivastutuse kompaniipealikuna, füüsilises mõttes aga kraanajuhina, kelle kangiliigutuse peale justkui pooduna trossi otsa kinnitatud pronks-Lenin marmorplaatidega kaetud kõrgelt postamendilt üles kerkis, veokikastis maandus ning mõni tund hiljem raeplatsi kohal hõljus.

Praegu Tallinna munitsipaalpolitsei osakonnajuhi ja vaneminspektorina töötav Henn, kel täitus kevadel 68. eluaasta, oma rolli ekstra ei rõhuta, kuid nendib, et kokkuvõttes kujunes temast ainus vastutaja, kelle vastu prokuratuur kriminaalasja algatas.

«Pärast Eesti Komitee sekkumist kriminaalasi küll lõpetati,» nendib Henn. «Aga miilitsal ja prokuratuuril oli algusest peale hoiak, et mingi karistus peab tulema.»

Mõte Lenini monumendi kallale minna laagerdus kaitseliitlastel juba kuid. 9. mail sättisid nad August Vommi ja Garibaldi Pommeri loodu jalamile kaks plakatit. Neist eestikeelne küsis «Kaua see punane röövel siin seisab?» ning venekeelne nõudis okupatsioonivägede lahkumist Baltikumist.

21. juulil korraldas Harri Henn monumendi juures piketi. Lisaks sellele kogusid kaitseliitlased tartlastelt Lenini mahavõtmise toetuseks üle 4500 allkirja, taustaks paarisaja meetri kaugusel maavalitsuse kõrval avatud mälestusmärk küüditatuile.

14. augustiks jõudis Tartu linnavolikogu otsusele paluda Eesti Ülemnõukogul otsustada punamonumentide saatus üleriigiliselt ja ärritas Tamme kompanii aktiviste veelgi.

Sammas tagasi?

«Oli ilmne, et volikogu ei julge midagi otsustada,» meenutab Henn. «Ühtpidi olid võetud kasutusele Eesti Vabariigi sümbolid, teisalt seisis kaitseliidu maja ees okupatsiooni sümbol. Nii mõtlesimegi, et kui kaua võib. Tarvis inimeste meelsust tõsta. Võib-olla olime pisut tormakad, aga selliseid peab ju ka olema.»

Päev enne Tartu Lenini kõrvaldamist olid lätlased maha võtnud oma teise Lenini samba, leedukail oli neid maha kistud kolm.

Üheksakümnendail aastail edukalt kinnisvaraärisse sukeldunud toonase linnapea Toomas Mendelsoni linnavalitsus andis samal päeval välja määruse, millega tunnistas Lenini kuju mahavõtmise õigusvastaseks ning käskis panna selle oma kohale tagasi.

Järgmisel päeval, 24. augustil rõhutas Mendelson linnavolikogu istungil, et linnavalitsus ei saa lubada linna territooriumil seadusetust. Ka volikogu sedastas, et Henn ja ta abilised omavolitsesid ja rikkusid seadust, kuid kuju tagasipaneku toetamiseni ei läinud.

Selle asemel otsustati moodustada komisjon Tartu mälestusmärkide ja linnasümbolite probleemide lahendamiseks ning nõuda ülemnõukogult punamälestusmärkide saatuse otsustamist septembri jooksul.

Lenini monumenti kandnud postamendi lammutamine Riia mäel algas 29. augustil ning vältas kolm päeva, sest selle raudbetoonist südamik osutas Lenini endaga võrreldes väga südi vastupanu.

Monument ootas 15 aastat oma saatust laoplatsidel Jaama ning Tähe tänavas.

2006. aastal sõitis kuju hoiule Tallinna Eesti Ajaloomuuseumi nõukogudeaegsete monumentide parki.

1990. aasta 23. augustil Tartu linnapeaks olnud Toomas Mendelson ei soovinud Lenini mahavõtmist leheveergudel meenutada.