Toomas Lill: tänavatantsus pole piire, see on päris pööraseks läinud

Tänavatantsufestivali Battle of EST üks korraldajaid Toomas Lill (50) jõudis tänavatantsuni 1980. aastatel. Kunagine tantsija ütleb, et need trikid, mis tollel ajal tundusid väga hea tasemega, on tänapäeval pigem siduvad elemendid tantsus. Tema sõnul tänavatantsus piire pole ja mitte keegi ei tea, millega see ükskord lõpeb või kuhu välja jõuab.

Kas võib öelda, et teie olite Eestis üks esimesi, kes hakkas tänavatantsuga tegelema?

Võib öelda küll. Olen esimese laine tänavatantsija, kuigi ma ei saa öelda, et olin kõige esimene, kes sellega Eestis tegelema hakkas.

Kuidas tantsimise avastasite?

Jõudsin tänavatantsuni nõukogude ajal, kui tulid esimesed tänavatantsuvideod, mida näidati videodiskodel. Alustasin kaheksakümnendate alguses ja mulle tundus see ala kohe hästi vinge. Sellel ajal pidudel tehti lihtsamaid liigutusi ja tekkisid tantsuringid. Sellega tegeleti kogu NSV Liidus ja Eestis oldi päris heal tasemel.

Inimesed õppisid videolt, sest õpetajaid ja treenereid polnud. Hiljem tekkisid esimesed põrandaalused kohad, kus tehti ka trenni.

Videoid hankida oli aga suhteliselt keeruline. Vaadati Soome televisiooni ning kui keegi teadis, millal on mõne meistrivõistluse ülekanne, lindistati seda õppematerjaliks.

Kui aktiivne tantsija te olite ning kui tõsiselt seda ala võtsite?

Mina tegin omal ajal iga päev trenni. Kuna polnud juhendajat ega treenerit, sai mõne korra ka üle pingutatud ning kukkusin kokku.

Kui NSV Liit lagunes, tegelesid kõik pigem materiaalsete probleemidega ning ala oli siinkandis peaaegu välja suremas. Mina aga oma hinges ei lubanud sellel juhtuda, hoidsin end vormis ja tegin trenni edasi. 2000. aasta alguses tulid aga MTV pealt videod, kus oli kaasatud palju breikareid, ja tänu sellele tuli jälle uus tõus ja buum.

Tantsisin vahepeal ka hiphoppi. Omal ajal sai Marju Länikuga koostöödki tehtud ja olin tema taustatantsija. Käisin hästi palju esinemas, olen tantsinud taustaks ka klubiüritustel, kus esines räppar Cool D.

Kui Youtube’ist väga innukalt otsida, võib sealt Marju Läniku või Cool D videotest ka teid üles leida?

Võib küll, kuigi ma ise pole otsinud. Marju Läniku videote kohta mõned mu sõbrad ikka aeg-ajalt kirjutavad, et nägid mind jälle kuskil Alo TVs. See teeb neile alati väga palju nalja.

Miks üldse räägitakse tänavatantsust, kui sellega tegeletakse peamiselt siseruumides ja linnaruumis väga tihti tantsijaid ei näegi?

Nimi on tänavatants, sest see sai alguse seitsmekümnendatel New Yorgis Bronxi linnaosa tänavatel. Keegi mängis tänaval vinüülplaate ning inimesed hakkasid selle järgi tantsima. Inimesed olidki getos koos, tekkisid gängid ja lahingud ning hakati üksteise vastu tantsima.

Alguses tantsiti lihtsamalt, aga kuna vastane oli vaja üle trumbata, siis mõeldi välja järjest keerulisemaid liigutusi ja figuure, kuni jõutigi pea peal tiirlemiseni välja. See oli sel ajal tõeline sensatsioon.

Kui kaheksakümnendatel alustasin, ei tantsinud ma tänavatel, vaid ikka siseruumides. Lihtsalt siinne kliima ei soosi seda ning meie linnades pole selliseid suuri platse, kus saaks tantsida.

Ma tean mitmeid Eesti ja Läti tantsijaid, kes käivadki igal suvel Euroopa suurlinnade tänavatel end näitamas. Võetakse kambakesi buss ja tehakse paarinädalane reis, et igal pool tantsida.

Geto on sageli natukene halva mainega ja võibolla jääb mulje, et seal liiguvadki pahad poisid ja tüdrukud. Kuidas sellega tänapäeval on?

Tänavatants on tegelikult täiesti pea peale pööratud ning otseselt getodega seda seostada ei saa. Tants on muutunud pigem spordialaks ja 2000. aastate algusest ka äriks. Klubid võtavad tantsutreenerid ning inimesed käivad ja maksavadki raha.

See on asjade loogiline käik. Paljude valdkondadega on samamoodi: need, mis alguses tunduvad tohutult alternatiivsed, on mõne aja pärast laialt levinud.

Tänavatantsus on väga palju stiile, nagu popping, hiphop, house, breik, locking, krumping jne. Palju neid stiile üldse on ja kuidas neil vahet teha?

Stiile on palju ning tuleb ka pidevalt juurde. Keegi otseselt neid juurde ei mõtle, pigem arenevad need tegevuse käigus. Inimestel on hea fantaasia ning tehaksegi midagi, millest kasvab eraldi stiil.

Populaarsemad stiilid on breaking, hiphop ja popping. Popping on robottants, mida minu tantsijakarjääri alguses nimetati ka electric boogie’ks.

Breik on aga maas keerutamine ja hüpete tegemine, see on stiilidest kõige raskem, sest seal on füüsilisel poolel kõige suurem roll.

Krumping on agressiivne tants. Selles tantsus on vastane ja tantsitakse nii, nagu tahaks teist lüüa, kuid tegelikult füüsiliselt kokku ei puututa. See on stiil, mida tantsitakse väga agressiivse muusika saatel.

Kui tänavatantsijaid kõrvalt vaadata, siis tehakse igasuguseid liigutusi: vehitakse käte ja jalgadega, pööreldakse pea peal ning pannakse jalgu kaela taha ning mängitakse robotit. Kas tantsides räägitakse ka lugusid, millest saavad ainult tantsijad aru?

Kõik räägivad, et selle taga on lugu, aga põhimõte on ikkagi selles, et vastane tuleb üle trumbata. Selleks tulebki eksperimenteerida ja välja mõelda üha keerulisemaid liigutusi, mida keegi pole veel teinud.

Millal võib see piir tulla, et kõik on juba tehtud ning tänavatantsul pole kuskile areneda?

Tänavatantsus piire pole. Tantsimine areneb kogu aeg ja kogu aeg vaadatakse, kust midagi sisse saab panna. Kõik soovivad olla originaalsed ja teistest erineda.

Breik arenebki nii, et pidevalt soovitakse olla vastasest parem ning teha midagi erinevalt ja üllatada.

Vaatan võistlustel ka, et kõik on juba ära tehtud, sest tase on niivõrd hea. Järgmisel aastal vaatan aga uuesti ning vahepeal on kuskilt jälle midagi juurde tekkinud. Tänavatantsul pole piire ja mitte keegi ei tea, millega see ükskord lõpeb või kuhu välja jõuab. See on päris pööraseks läinud, just kiiruse ja trikkide raskuse poolest.

Need trikid, mis kunagi minu ajal tundusid väga pöörased, on praegu kõigest siduvad elemendid, mida kasutatakse vaid üleminekuteks.

Korraldate koos Oliver Soometsaga 14. aastat järjest Tartus tänavatantsufestivali Battle of EST. Kuidas juhtus nii, et millenniumi alguses jätsite tantsimise sinnapaika ja hakkasite ise üritusi korraldama?

Palju häid noori tuli Tartus peale, nii et polnud enam viisakas seal kõrval tegutseda. See ala muutub ruttu väga kiireks ja füüsiliseks.

Muidugi vanemad inimesed võivad ka tantsida, aga on raske sammu pidada.

Ühel hetkel avastasingi, et võiks ise ka midagi teha. Käisime sõbraga naaberriikide üritustel ning mõtlesime, et Eestis võiks ka mõni suurem tänavatantsusündmus olla. 2001. aastal korraldasime esimese võistluse, mis on jõudnud nüüd sinnamaani, et festivalist on kasvanud Põhja-Euroopas üks vanim ning järjepidev üritus.

Kui palju on tänavatantsufestival 14. korraldusaasta jooksul muutunud?

Alguses oli meil festivalil ainult Balti riikide tantsijad. Aasta hiljem lisandus Venemaa meeskond, kes samal aastal käis maailma suurimal võistlusel Battle of the Year (BOTY), kus tantsiti kolmanda-neljanda koha peale.

2006. aastal olid esimest korda meie festivalil ka prantslased, kelle meeskond oli väga heal tasemel. 2007. aastal läks üritus heas mõttes täiesti käest ära ja Tartusse tuli ka USA võistkond, kes on teinud koostööd Madonnaga. Tihti on tippvõistkondadel üritusele tulles küsimus, kes on kohtunikud. Kui festivalil on kohtunikud, keda ei teata, ei hakata üldse tulema.

Praegu on festival väga heal tasemel ja seega on suur motivatsioon, sest tantsijate tase läheb aina paremaks ja tugevamaks. Laupäeval osaleb umbes 450 tantsijat, kellest enamik on Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt ja Valgevenest.

Kui ausalt rääkida, kas Eesti meeskonnad suudavad nende tippudega üldse võistelda?

Ausalt öeldes ei suuda. Nendes maades on tantsijaid nii palju ja pannakse aina uusi tehnikaid kokku, mis on väga tugeva tasemega.

Eestis pole tugevat konkurentsi ja siin jälgitakse, mis maailmas tehakse. Kui eestlased lähevad lahingusse, kasutatakse tehnikaid, mis on juba ammu tehtud. Teiste riikide esinejad tulevad aga aina uute ideedega välja.

Ma ei ütle seda üldse pahatahtlikult, et siin oleks halb tase. Eestis on palju suurepäraseid tantsijaid, kes teevad väga häid ja raskeid üleminekuid. Ent kui lõppkokkuvõttes ollakse maailma tippudega lahingus vastamisi, on sealt edasi pääseda keeruline.

Võistlus on seega ka koht, kus üksteiselt õpitakse?

Seal on hästi sõbralik õhkkond. Inimesed on kõik koos ning staarid ei ole kuskil eraldi, vaid nendega saab suhelda ja nõu küsida.

Kuigi tantsupõrandal on lahing, kus ollakse sõdalased, on pärast võistlust kõik sõbrad ja kaelakuti.

Kui palju on tänavatantsus tütarlapsi?

Praegusel ajal on väga palju tütarlapsi peale tulnud ja võistlustel tehakse näiteks ka eraldi kategooriad.

Meil esineb laupäeval palju tütarlapsi. Tüdrukud on peaaegu sama head kui poisid – nad harjutavad palju ja neil on tohutu tahe. Kui mina kaheksakümnendatel alustasin, oli neiusid sellel alal väga vähe.

Tantsufilmides kannavad tänavatantsijad kottpükse ja lohvakaid särke. Kas see on stereotüüp või kuidas tegelikult riietusega on?

Enam ammu ei kanta kottpükse. Nagu tänavatants, muutub ka mood. Rohkem kui  kümme aastat tagasi kanti kottpükse, aga vahepeal on aeg edasi läinud ja üle mindud liibuvatele teksastele.

Päris ühtset tänavatantsuriietust küll pole, aga tuleb tunnistada, et teatud riikide esindajad tantsivad siiamaani kottpükste või dressidega.

Kui palju te praegu ise tänavatantsuga tegelete, kas vahel ikka tantsite ka?

Tegelen tantsuürituste korraldamisega ja otseselt ei tantsi, aga trennis käin küll. Breiktantsuga ei tegele, aga vahepeal mõtlen, et peaksin siiski käima ja tegema nii palju, kui jõuan. Selles suhtes on see hea ala, et teedki ise nii palju, kui füüsiliselt jõuad, ja keegi ei sunni tegema seda, mida ei suuda. Peomeeleolus midagi olen proovinud, aga selliseid füüsilisi raskeid figuure pole aastaid teinud.

Mis on üldse eeldused, et saada heaks tänavatantsijaks?

Mingisuguseid konkreetseid eeldusi ei peagi olema. Oluline on tahe ja fanatism.

Tänavatantsu õppida on hea treeneri juures, mitte videoid vaadata. Hea on, kui on treener ees, kes räägib nüansse, sest pole mõtet neid vigu teha, mida nad ise on teinud.

Kõiki asju tuleb õppida järk-järgult. Ei saa õppida figuuri (pea peal tiirlemine, veski imiteerimine jne), kui pole madalamalt alustanud, sest füüsiliselt ei olda veel valmis.