Arg ja ettevaatlik sinikael elab Tartu linnas kui julge hunt

Hoidke lennukoridor tühi, siit ma tulen! Nii mõnigi Tartu avaturule tõttaja aeglustab sammu, kui part temast mööda pikeerib või siis kõnniteel mõõduka rahuga oma käike teeb. Kes on need külma trotsivad sulelised, kellega oma linnaruumi jagame?

«Tartus elavad peamiselt sinikael-pardid, vahel harva satub nende sekka ka mõni väikepütt, tutt-vart või punapea-vart,» tutvustab ülikoolilinna parte maaülikooli ornitoloog Leho Luigujõe.

Haneliste seltsi kuuluvad partlased on oma kommete järgi jagatud uju- ja sukelpartideks. Erinevalt sukelpartidest (näiteks aulid, vardid, hahad) toituvad ujupardid ainult madalas vees, hankides toitu üksnes nii sügavalt, kui vette küünitatud pea ja kael ulatuvad.

Sealjuures ajavad nad end pea alaspidi «tirelseisu», tihti on nad süües nii ametis, et vees on peaaegu kogu kere ja veepinnal paistab vaid saba. Kuid kauaks nad sellisesse asendisse jääda ei suuda ja kerkivad varsti veest välja nagu korgid.

Sinikaelad teevad ilma

Maailmas on ligi 45 liiki ujuparte ja nende hulgas on kõige arvukam liik sinikaelad, kellele sobivad elukohaks pea kõik aeglasema vooluga veekogud. Ka Eestis on sinikaelad kõige arvukam ujupardiliik.

Looduses on sinikael arg ja tagasihoidlik lind, inimestega harjunud linnasinikaelad on seevastu aga väga julged, nad võivad ka sõna otseses mõttes peost süüa.

Pesitsusajal on sinikael-pardid väga ettevaatlikud: võimaluse korral ei reeda nad naljalt kõrges taimestikus olevat pesa, vaid püüavad märkamatuks ehk pesale jääda viimase võimaluseni. Kui see pole enam võimalik ja vaenlane on lähedal, kaetakse munad väljaheidetega ja lahkutakse lennates. Sellises olukorras mängib sinikael tihti ka vigastatut, et ohustaja pesast eemale meelitada.

Sinikael on enamiku kodupartide esiisa. Ka nüüd, juba talvisel Emajõel ujuvaid sinikaelu veidi jälgides märkab, et need linnud on üsna agarad kurameerijad, isegi külm ei suru maha nende loomulikku tungi liigikaaslase järele. Kui märkate Emajões pruunide sulgedega emase sinikaela ümber justkui hullumeelselt tiirutavat isaslindu, siis on paslik peagi pilk kõrvale pöörata.

Lisaks paaritub sinikael ka teiste lähedaste liikidega, ohustades kohati kohalike liikide püsivust. Osa hübriide on nii levinud, et neid peetakse juba eraldi liigiks (nt hawaii part).

Sinikaeltel on täheldatud lindude kohta väga suurt homoseksuaalsust: isane part valib paariliseks teise isase. Kohati on selliseid isaseid sinikaelu kuni 19 protsenti.

Peale sinikaelte pesitseb Eestis soojal ajal veel kuus ujupardiliiki, lisaks on ornitoloogid meil kohanud ujupartidest viit liiki eksikülalisi, näiteks ameerika piilparte.

Arvukuselt teisel-kolmandal kohal on Eestis pesitsevatest ujupartidest piilpardid ja rääkspardid. Meie väikseimad ujupardid, piilpardid, eelistavad rabasid ja rääksparte kohtab kõige rohkem Lõuna-Saaremaal. «Rääksparti võib Lõuna-Saaremaal olla rohkem kui sinikaela,» lisab Leho Luigujõe.

Üsna palju on meil ka iseloomuliku laia nokaga luitsnokk-parte ja jõeluhti eelistavaid rägaparte. Viimased tunnevad end Tartumaal hästi näiteks Kärevere kandis, Alam-Pedjal ja Emajõe-Suursoos.

Seitsmest ujupardiliigist kõige haruldasem pesitseja on soopart, kaduvate rannaniitude lind. Ka viuparte pesitseb Eestis vähe, kuigi neid rändab siit läbi väga palju.

Väga kaugele ei lenda

Rändamisest rääkides märgib Leho Luigujõe, et mitte kõik pardiliigid pole väga kõvad rändajad, enamik neist jääb Euroopasse. Kuid igal reeglil on erandid: soopardid ja luitsnokad võivad meie talve eest lennata väga kaugele, Lõuna-Aafrikasse.

Külmadel talvedel liiguvad meie sinikaelad lõuna poole jäävatesse jäävabadesse vetesse. Vikipeedia kirjutab, et sinikaelte lennusalku loetakse kõrglendurite klassi kuuluvaiks: tänapäevaste radaritega on nende lindude kõrgeimaks lennukõrguseks mõõdetud 6400 meetrit.

Leho Luigujõe on selles osas väga ettevaatlik. «Ei oska öelda, kas see on õige või mitte,» selgitab ta. «See lennukõrgus olevat radariga mõõdetud, kuid kuidas sai radariga nii kõrgel kindlaks määrata, et tegu oli just sinikaeltega? Mida ei tea, seda ei tea.»

Suurem osa sinikaeltest elab talve üle Euroopas. Loode-Euroopas, sealhulgas Läänemerel, talvituva populatsiooni suurust hinnatakse 4,5 miljoni linnuni. Kuid nagu Tartus näha, kõik neist ei taha Euroopasse rännata. Viimasel 17 aastal jaanuaris korraldatud talvituvate veelindude loendusel on Tartus kõige rohkem kokku loetud siia jäänud ligi 750 sinikaela. «Seda on päris palju,» märgib Leho Luigujõe. Kuid siiski veidi vähem kui nõukogude ajal, siis talvitus Tartus ligi tuhat sinikaela, keda jahimeestel tuli toita teraviljaga.

Me ise meelitame pardid talveks siia

Pardid kuuluvad igal aastaajal iseenesestmõistetavalt Tartu ja Emajõe juurde, aeg-ajalt läheb meelestki, et tegu on rändlindudega. Nende suleliste siia jäämise põhjus pole siiski nende laiskus, vaid partide elu mugavaks tegev inimene.

«Lind ei lahku sügisel Eestist külma pärast,» ütleb ornitoloog Leho Luigujõe. «Lind lendab siit vastu talve ära sellepärast, et ta ei saa enam toitu kätte. Tartus on Emajõgi sageli kaua lahti ja nii jätkub partidel siin süüa. Lisaks toidavad neid inimesed.»

Ta lisab, et kuni Tartus ei ole jõgi jääs, ei ole mõtet linde toiduga harjutada. Linnud ja loomad pole enda vajaduste rahuldamisel saamatud, mõnikord teevad nad söögi nimel hämmastavaid asju. «Sinikaelte hulgas ka on selliseid spetsialiste, kes hakkavad toidu järele sukelduma, kui jõekaldad jäässe lähevad,» räägib Leho Luigujõe. «Siis ei saa nad kalda äärest toitu enam kätte, tuleb sügavamasse vette minna ja sukelduda. Sukelduvaid sinikaelu on nähtud Tartus ja ka Elvas koguni konni söömas, kuigi nad on valdavalt taimtoidulised.»

Kui jõgi jäätuma hakkab, lendavad paljud pardid siit ära, esialgu vabasse rannikuvette ja hiljem edasi soojematesse kohtadesse. Need sinikaelad, kes on harjunud lootma inimeselt saadavale toidule, aga jäävad. «Kui jõgi jäässe läheb, ei tohiks siia jäävate partide söötmist lõpetada,» märgib Leho Luigujõe. «Pardid võivad siis suurde hätta jääda, ka jäässe kinni külmuda. Kui oleme nad toiduga talveks siia meelitanud, siis peaksime nende eest hoolitsema ka raskel ajal.»

Eestis pesitsevad ujupardid

* Sinikael-part: 30 000 – 50 000 haudepaari

* Rääkspart: 2000–3000 haudepaari

* Piilpart: 2000–3000 haudepaari

* Rägapart: 1000–1500 haudepaari

* Luitsnokk-part: 1000–1500 haudepaari

* Viupart: 50–100 haudepaari

* Soopart: 10–20 haudepaari

Allikas: Eesti ornitoloogiaühing