Alam-Pedja silost käärib kütus

Eesti teadlastega koos töötav Kasseli ülikooli doktorant Lutz Bühle silopeenestaja ja transportööri juures.

FOTO: Andres Ehrenpreis

Puurmani külje alla Rulli talu väravasse pargitud siniste konteinerite paar haiseb ühest otsast nagu lehmasõnnikuga segatud silo, teisest otsast nagu ei tea mis. Saksa masinad teevad mullusest niidust biokütust.


Alam-Pedja looduskaitsealal kõrguvad poolmädanenud heinarullivirnad kõnelevad, et luhtadelt niidetavale heinale pole mitme viimase aastaga mõistlikku kasutust leitud.

Eesti Maaülikooli vanemteaduri Katrin Heinsoo sõnul käivad loomapidajad lammiheinast kauge kaarega mööda, sest looduskaitsepiirangud ei luba niidumasinaid tööle panna enne 15. juulit, kuid selleks ajaks on hein juba puitunud ning hulga toiteväärtust kaotanud.

Harilikku keskküttekatlasse ei kõlba heina ega sellest pressitud briketti ajada, kuna tuhk rikub paakudes katlaid.

«Lisaks sellele jääb heinapõletusest palju tuhka,» märgib Heinsoo. «Lihulas on ehitatud spetsiaalne katlamaja, aga see sobibki praktiliselt ainult heina või põhu põletuseks. Pealegi on spetskatlamaja harilikust märksa kallim ehitada.»

Puurmanis mõne nädala sumisenud seadmetega, mille konstrueerisid Saksamaa Kasseli ülikooli teadlased ning ehitas konteinereisse valmis Kieli firma GET Projekt insenerid, loodavad Eesti teadlased leida vastuse, kas luhaheinast tasub teha biokütust, kääritades selle esmalt siloks.

Erinevalt tavalisest biogaasi tegemise tehnoloogiast toodetakse Saksa katseseadmes nii biogaasi kui põletuskõlblikku tahket kütust.

Siloks kääritamisel lagundavad mikroobid ligniini ja hemitselluloosi, mis on metaangaasi tootmise eeldus.

Sooja veega leotamisel eralduvad silost kaalium, fosfor, kloor, magneesium ja teised mikroelemendid, mis on hädavajalikud taimedele ja loomadele, kuid kateldele vaenlased.

Leotusveest kääritataksegi tankides metaani, mida põletades kuivatatakse tigupressist läbi käinud tahke silo katlakõlblikuks. Lisaks sellele soojendab gaasileek leotusvett.

Katrin Heinsool ja ta kolleegidel on selge, et silost saab kvaliteetse biokütuse.

Vastus, kas Puurmanis proovitav muundamistehnoloogia on ka energeetiliselt mõistlik ning rahaliselt ahvatlev silotegijaile ja katlamajadele, võiks katsete tulemusel olla klaar aasta pärast, arvab Heinsoo.

«Praegu põletatakse Alam-Pedja kaitseala luhtade niitmiseks ja heina pallimiseks fossiilkütust niisama,» nendib Heinsoo. «Eesmärk peaks olema tekitada sellise biomassi järele nõudlus.»

Tagasi üles