Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Suhtekorraldaja avab valijaile poliitikute trikkide saladused

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tartlane Urmas Aunin küsis raamatu "Populismist" autorilt Ivo Rullilt autogrammi.
Tartlane Urmas Aunin küsis raamatu "Populismist" autorilt Ivo Rullilt autogrammi. Foto: Raimu Hanson

Meie, valijad, ei ole üksi. Meile mõtlevad valitavad ehk poliitikud. Ja meile ja ühtlasi poliitikutele mõtleb ka suhtekorraldaja Ivo Rull. See ilmneb värske trükivärvi järgi lõhnavas raamatus «Populismist», mida ta autorina käis esitlemas Tasku Rahva Raamatus.

Rull liigitab oma teose eneseabiõpikuks valijatele ja käsiraamatuks poliitikutele. Raamatu eessõnas ja ka tagakaanel kirjutab autor, et «eesti keeles puudub kodumaisel praktikal põhinev käsiraamat populismist» ning et «käesolev eneseabiõpik on esimene katsetus see tühimik täita».

Nagu ta selgitas esitlusel, näeb ta raamatu sihtauditooriumis mingit osa valimisealistest lugejatest, eelkõige eakaaslasi – Ivo Rull saab 24. mail 50-aastaseks –, ning mingit osa poliitikuid.

Kolmandaks suuremaks lugejarühmaks on ta kujutlenud kooliõpilasi, et neil tekiks teadmine, mis on poliitika. «See ei ole raske lugemine,» lisas Ivo Rull. «Võib lugeda ka meelelahutuslikus võtmes.»

Raamatu järelsõnas märgib kirjanik Toomas Kall, et keegi ei saa «pärast raamatu lugemist valima minnes enam öelda: «Oi, kas tõesti on minu ajusid vahepeal pestud? Ma ei märganudki!»»

Keskmine poliitik (mõnigi neist on nimetatud ka raamatus ja ühtlasi nimede registris) vaatab seda raamatut Kalli sõnul «õudusega nagu mustkunstnik, kes avastab enne etendust kassa juures mehe, kes publikule kõik tema trikid ära seletab».

«Populismist» on Ivo Rulli teine kaante vahele trükitud teos. Selles jätkab ta oma esimeses raamatus «Meediamängud» (2008) kasutatud stiilis õpetlike lugude jutustamist poliitilisest ajupesust koos näidetega Eesti lähiajaloo kogemustest.

Tagasi üles