Noor kitarrigeenius jõudis pillini juhuslikult

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Priit Peterson esineb kontserdituuri ajal just kirikutes, sest uus kontsertkitarr kõlab seal eriti ilusasti ning klassikaline muusika sobib pühaliku keskkonnaga. Tartus teevad nad enne suuremaid esinemisi proove Jaani kirikus.

FOTO: Margus Ansu

Kohe alguses tunnistab Otepääl elav 12-aastane kitarrist Priit Peterson, et viimastel nädalatel on tal harjutamiseks kulunud vähemalt kolm tundi päevas. «Midagi tuleb anda, et midagi ka tagasi saaks,» ütleb ta elutargalt.


Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli noorteosakonnas õppiv Priit meenutab, et tee kitarri juurde leidis ta isa abiga, kui oli 8-aastane. Nimelt on Peep Peterson Elleri muusikakoolis klassikalise kitarri õpetaja ning pilli mänginud nii kaua, kui Priit mäletab. Ometigi oli esimeseks pilliks, millel Priit mängima asus, hoopis klaver.

See, et Priit klaverit mängimas hakkas, tuli suure üllatusena. Kord jäid isa ja viieaastane poeg samal ajal haigetena koju. Peebu mobiiltelefonis oli võimalus luua ise helinaid.

«Kolm-neli päeva mässas ta selle programmiga ja kirjutas mu noote ümber,» meenutab isa. Ühel hetkel kuulis Peep, et teises toas kõlab tema telefonist Bachi prelüüd: Priit oli selle programmi ümber trükkinud.

Poeg sai terveks ja läks kohe klaveri taha. Seesama süsteem, millega ta helina valmis nikerdas, läks klaveri peal kohe käiku. Kaks nädalat ja tal oli Bachi prelüüd selge. «Sain aru, et ta mälu on hästi võimas: nooti oli algul vaja, aga natukese aja pärast oli tal lugu juba peas,» oli Peep hämmingus.

Loomulikult suunasid vanemad poisi muusikat õppima. Priidu toonane klaveriõpetaja nõudis viimistletud samm-sammult edasi minekut. «Aga Priidu võimekus oli hästi suur: ta õppis kiiresti ja nokitsemist ei suutnud taluda,» räägib isa.

Juhuse läbi kitarrini

Peep tunnistab, et tegelikult jõudis Priit kitarri juurde juhuse läbi. Kuigi kitarriõpetajast isa peab klaverit üheks geniaalseimaks pilliks, nägi ta, et pojale see midagi meeliülendavat ei pakkunud.

Kord tuli Peebu Otepää muusikakooli kitarriõpilastel esinemine, vahetult enne jäi üks neist haigeks ja mängima tulla ei saanud, seega oli kedagi vaja asemele. «Priit ütles, et tema tuleb,» räägib Peep. «Mul oli natuke kõhe tunne, aga nägin, kui kiiresti ta arenes, ja nii ta läkski.»

Priidu õpetajaks on eelkõige isa Peep, kuid veel tegeleb temaga regulaarselt Eestit külastav rahvusvaheliselt tunnustatud kitarripedagoog Patricio Zeoli.

Justkui oleks sellest vähe, et poiss kiiresti õpib, on hea mäluga ning andekas, selgus, et ka loodus on omalt poolt midagi lisanud. «Mängisin ühte Bachi teost. Korraga tuleb Priit ligi ja ütleb, et sul on seal märgiviga: fa-diees peaks seal kohas olema,» meenutab Peep.

Nii tuligi välja, et Priidul on absoluutne kuulmine. Kontsertidelgi võib näha, et ta häälestab oma kitarri tehniliste abivahenditeta, kasutades vaid oma kuulmist. Vahel lõbustab Priit ennast rohutirtsu sirinaid intervallideks ümber arvestades.

Priit rokk- ja popmuusikat ei kuula – need on suisa välistatud. Enamik meelepärasest muusikast on klassikaline. «Praegu meeldib mulle eriliselt klassitsismi ajastu muusika. Kui ma väiksem olin, siis mulle meeldisid väga Bachi lautoteosed,» mõtiskleb Priit.

Improvisatsioon innustab

Väga harvad on juhud, kui Priit üldse noortepärast muusikat kuulab. «Siin tulevad mängu noorte omavahelised suhted,» lisab Peep kõrvalt. Viimati uuris üks poiss Priidult, kas on tõesti võimalik, et ta suudab lugusid kuulmise järgi noodistada. «Siis andis ta mulle ühe ansambli loo, mis teda kummitama oli jäänud. Veel pole lõpuni noodistatud, aga varsti küll,» räägib Priit.

Üks tuntuimatest lugudest, mis Priidule meeldib, on mullu Eurovisioni lauluvõistluse võitnud Alexander Rybaki «Fairy-tale». «See oli teiste lugudega võrreldes meloodilisem, vabam ja rahvamuusika sugemetega,» selgitab Priit.

Peale klassikalise muusika kuulab Priit meeleldi ka džässi. «Improvisatsioon on väga põnev,» lööb ta särama.

Ent ka imelastel nagu Priidul tuleb kohati tahtmine hoopis sõpradega kokku saada, mitte jälle kitarrimängu harjutada. «Võib-olla see hoiab edasi mängimas, et mõtlen tuleviku peale: nii palju on tehtud, pole mõtet enam tagasi minna,» ütleb ta pärast mõttepausi.

Ta tunnistab, et vahel jookseb mõtteist läbi – on mul seda siis nüüd vaja. Ent kõik esinemised ja meistriklassis mängimised on väga motiveerivad. Priit lisab, et tegelikult meeldib talle kitarri mängida väga ning käega löömise mõtteid on tal äärmiselt harva.

Priit Peterson esineb 21. augustil kell 19 Vainupea kabelis.

Priit Peterson
• 2007 pälvis tema mäng tähelepanu rahvusvahelisel kitarrifestivalil Gitarre und Natur, kus ta võttis professor Eduardo Fer­nandese isiklikul kutsel osa tema meistriklassist.
• 2008 sai laureaadi tiitli Baltimaade kitarrikonkursilt Riiast ja sama aasta kevadel rahvusvaheliselt kammermuusika konkursilt Dobelest.
• 2010 osales Lätis rahvusvahelisel noorte talentide festivalil Tähekesed.
• 2010 võitis Eesti Muusikakoolide Liidu kitarrikonkursi «Parim noor instrumentalist».

Tagasi üles