Veemotosportlane Rasmus Haugasmägi: võitmiseks tuleb õppida hästi kaotama

Pildil veemotosportlane Rasmus Haugasmägi. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kui võtta Eesti ja Tartu tänavuste parimate sportlaste valimisel arvesse üksnes tiitlivõidud, siis pole otsustajatel valikut teha kuigi raske. Tartu Kalevi veemotoklubi sportlane Rasmus Haugasmägi (21) võitis esimese eestlasena sel hooajal nii maailma- kui Euroopa meistri tiitli. Tunnustus on väga tähtis, kuid veemotosportlased teavad oma ala kandepinda ega loo üleliia suuri illusioone, tõdes Haugasmägi intervjuus Tartu Postimehele, kus ta räägib lõppenud hooajast, jõudmisest maailma tippu ja tulevikuplaanidest.

Kaks järjestikust maailmameistritiitlit ja nüüd ka Euroopa meister. Olete veemotospordis saavutanud kõik, mis võimalik. Kas medaliisu ei hakka ära kaduma?

Ma ei ütleks, et olen kõik saavutanud. Alati on võimalik edasi liikuda. On uued klassid. Näiteks O-250 on juba märksa kiirem ja majesteetlikum võistlusklass. See ei ole maailmas ehk nii populaarne kui OSY-400, aga see-eest kõvasti kapriissem ja väga karm sõiduala.

Tänu võidetud tiitlile olete ka üks kandidaat nii Eesti kui Tartu parima sportlase tiitlile. Kuivõrd selline valimine on teile tähtis?

Eetiline küsimus. Sa kas tead, et oled parim, või sind tunnustatakse ka. Kindlasti ei ole mul sellest ükskõik. Ikka, muidugi on tunnustust vaja. Aga mitte ainult mulle, vaid ka toetajatele ja klubile, et seda, mille nimel me vaeva näeme, ka hinnatakse.

Kui me oleme saavutanud kõik, mis üldse võimalik, kas sellest ka ei piisa? Kui ei piisa, siis ma ei kujuta ette, mida teha.

Milline elu on teil väljaspool veemotosporti?

Õpin Tallinna tehnikaülikoolis avalikku haldust. Ala tundus õige ja ka praegu ei kahetse. Töötan Ülemiste keskuses Nike poe juhatajana.

Töötate selleks, et ära elada, või läheb kogu teenistus veemotospordi peale?

Mõlemat pidi. Praegu on hooaja lõpp ja nii palju raha ei lähe. Uue hooaja alguses läheb kindlasti väga palju raha sinna.

Mida peab hooaja alguses tegema? Kuhu raha kulub?

OSY-400 paadiklassis on vaja uut mootorit. Jälle, nagu igal aastal. Kui tahad tipus olla, pead tegema. Kõik konkurendid töötavad pidevalt. Igal aastal avastavad nad jälle mõne uue asja ja tulevad järele. Teine asi on mootori tööiga. Et oleks täielik tipp, saabki üht mootorit kasutada ühe hooaja.

Mootoreid saab osta kasutatuna. Uus mootor käivitatakse Jaapanis totalisaatoril, puhastatakse seejärel tehases ära ning saadetakse Euroopasse.

Et tegelikult ostad põrsa kotis – ei tea kunagi, mida saad?

Põhimõtteliselt küll, jah. Hinnaklass ei ole aga väga hull. Mootorikomplekti saad 2500 euroga. Võrreldes teiste motospordialadega pole sugugi halb., Et püsida tipus, tuleb igal aastal mootoritesse investeerida veel 1000–1500 eurot. Kui tahad medaleid saada, siis see ei ole väga suur summa. Muidu küll.

Mootoreid palju ringi ehitada ei tohi. Kõik, mida teha tohib, on reeglites kirjas. Mida kirjas ei ole, seda ei tohi ka teha. Mootoreid kontrollitakse pidevalt. Suurvõistlustel on tavaline, et esikolmik võetakse tehnilisse kontrolli ja loosiga mõned paadid veel.

Hoopis rohkem nõuab raha O-250 klass. Seal maksab mootor juba 5000 eurot.

Sügisesel Anne kanali võistlusel läks teil üks selline mootor lausa lõhki. Sellega pole vist enam midagi teha?

Eks vaatame. Midagi annab alati päästa. Juppe ikka saab ja mootoriosi vahetad igal võistlusel. Näiteks kolbe, rõngaid või laagreid.

Kust selle ala jaoks raha leida? Kas enda taskust? Sponsoritelt?

Kõik kokku. Mitte ainult enda taskust, vaid ka klubi käib pidevalt toetajaid otsimas. Kõik, mis teenid, preemiad ja asjad, läheb ikka veemoto peale. Ennast peab selle kõrval natuke ära unustama.

Märksa suurematest kuludest hoolimata on siiski plaanis paadiklassi vahetada?

OSY-400 klassis sõidan paar aastat veel kindlasti. Kõrvalt üritame hoo sisse saada ka O-250 projektile. Praegu on töös täiesti uus paat. Käsitööna valmiv mudel, mida pole mitte kuskil ja mitte kellelgi. Loodetavasti tuleb sellest sarnaselt OSY-paadiga jälle kõige parem, mida kõik kogu maailmas tahavad osta, aga mida mitte keegi ei saa. (Tartu Kalevi veemotoklubi ehitab enda tegevuse rahastamiseks paate ka müügiks, aga mitte kunagi neid mudeleid, millega püütakse ise tiitlivõistlustelt medaleid – toim.)

Paadi alumine osa on juba valmis. Paari kuuga tahab Üllar Põvvat (treener ja Tartu Kalevi veemotoklubi juht – toim) selle ära lõpetada ning esimesel võimalusel tahame hakata sõitma. Valikut väga ei ole, sest maikuus on juba maailmameistrivõistlused. MMile minek eeldab, et paat tuleb väga varakult vee peale saada. Kui jää ära sulab, tuleb minna.

Tartu veemotosportlaste eduks on peetud Emajõel treenimist. Et kui suudad kitsastes oludes toime tulla, pole suure järve peal üldse muret?

Aeglasemates paadiklassides võib see nii olla. OSY on pöörderaadiuselt üsna viimane klass, millega Emajõel sõita saab. O-klassi paadiga enam jõel treenida ei saa. Head kohad selleks on Viljandi ja Harku järv. Sealsed klubid lubavad meil ka lahkesti treenida.

Teine edu pant on ilmselt see, et olete tehasetiim. Teete kõik paadid ise ja käsitsi.

Nii krossis kui autorallis tehasetiimid vaid võidavadki. Ainuke vahe on ehk selles, et kui rallitiimis on kümneid töötajaid iga piloodi kohta, siis meil on vaid mõned.

Olete veemotos olnud nüüd juba ligi kümme aastat, aga kuidas kõik alguse sai?

Üllar Põvvat otsis uut sõitjat ja peretuttav kutsus. Korra 2005. aasta talvel käisin vaatamas. Paat nägi päris äge välja. Suvel tulime proovima, siis hakkas meeldima.

Esimene aasta läks üsna konarlikult, seejärel juba aina paremini. Esimese Eesti meistri tiitli sain küll alles pärast gümnaasiumi lõpetamist.

Kuidas säilis motivatsioon, kui kohe tulemusi ei tulnud?

See hoidis motivatsiooni isegi paremini, et võidud ei tulnud kohe ja kergelt. Pigem õppisin tol ajal nii hästi kaotama, et võita on veel parem. Sama vana Sten Kalder võitis mul toona kõik nina eest ära. Lõpuks jõudsin talle järele. Medalite arvult isegi mööda. (Praegu veemotospordist loobunud Sten Kalder on OSY-400 klassis samuti kahekordne maailmameister – toim.)

Kaotusest raskem on hoopis see, kui kellegagi midagi juhtub.

Sel aastal läks ju see võimalus päris pahasti täide. Poolas MMil hukkus klubikaaslane Raivo Peetsmann. Kas selline õnnetus ei tekita loobumismõtteid?

Eks ikka oli ka selline hetkeemotsioon. See polnud kerge. Õnneks ei pidanud ma tol momendil kuskil võistlema. Paar nädalat olin rivist väljas ja trenni ei teinud. Raske on tegelikult siiani. Järgmise võistluse eel, kuhu läksin, ma trenni ei teinudki. Läksin ainult võistlema.

Lõpuks aitas see, et tuli surve peale proovida kiiremat O-250 paati. Sain uuesti spordile keskenduda. Oma mõtteid ümber fokusseerida.

Milline on teie enda kõige hullem avarii?

Enamik pauke oli esimese kahe aastaga ära. Esimesel aastal suutsin teisel võistlusel paadiga kaks korda üle pea lennata. Aasta pärast seda läksin Soome EMile, oma esimesele tiitlivõistlusele. Seal sain külje pealt obaduse. Sõideti üle, aga pääsesin muljumisega ja luud-kondid jäid terveks.

Muidu on lihtsalt põrutamisest mitmesugused valud. Küünarnukid verised, käed paistes. Mõtled küll, et lamamisasend, aga võtab läbi.

Sõitjad peavad tegema neli starti ja kolm paremat sõitu lähevad arvesse. Et siis veemotos ei võida tegelikult mitte kiireim, vaid vastupidavaim?

Kui kõva vend oled, siis suudad oma võistluse kolme sõiduga ära teha. Näiteks Inglismaal kuulutati meid võitjaks enne neljanda sõidu lõppu.

Külma ilmaga suudad võistluskostüümis pea selge hoida, aga näiteks 2012. aasta EMil Itaalias San Nazzaros oli 40 kraadi sooja. Pool tundi ootad starti, vest seljas. Pärast olid paadist välja tulles nagu sült.

Kuidas niimoodi kõhuli olles üldse paati juhtida saab?

Ega ma seal paigal ole. Liigun pidevalt ette ja taha. Kõrvalt see ei paistnud, aga näiteks Inglismaal EMil pidin sel aastal päris palju tööd tegema, et paat lainetuse ja tuulega minema ei lendaks.

Pead väga kiiresti reageerima, kui paadi nina hakkab kerkima. Kõik me selleks treenime, teeme mingeid liigutusi läbi tuhandeid kordi, et kõik tuleks automaatselt. Sellepärast peab samuti pidevalt treenima, et kui praegu teeks pausi sisse, siis refleks kaob ära ja kõrgesse konkurentsi naasta pole enam tõenäoline.

Kui palju tuleb lisaks üldfüüsilist treeningut teha?

Vastupidavuseks tuleb teha ikka jooksu ja ratast. Üldiselt kõike, mida parasjagu on võimalik. Jõusaaliski tuleb käia. Füüsiline vorm peab olema väga hea, muidu ei saa seda ala teha tipptasemel ning medaleid pole loota. Niisama ei tule mitte midagi. Nagu kõigil aladel.

Milline näeb välja veemotosportlase päev?

Suvisel perioodil koguneme hommikul Kvissentalis. On vaja mootor komplekteerida. Panen 10–12 vinti valmis ja siis hakkab testimine jõe peal pihta. Teeme üldjuhul varumootoriga, kuna võidusõidumootori ressurssi pole mõtet testimiseks ära kasutada.

Tõstame mootorit näiteks sentimeetri võrra ülespoole ja proovime kõik kruvid läbi. Siis jälle mingis teises asendis. Füüsiliselt on testid väga kurnavad ja õhtuks on kogu keha valus.

Testimine on aga hädavajalik, et teha kindlaks, milline komplekt hästi töötab. Oleme jõudnud nii kaugele, et suurvõistlustel teame ette ära, milline vint töötab. Näiteks Euroopa meistrivõistlustel Inglismaal käisime enne starti vaid korra vee peal, vaid selleks, et näha, kas kõik töötab. Rohkem polnud tarviski. Mida rohkem teised testivad ja vee peal käivad, seda suurem on võimalus, et nende tehnika ei kesta võistluste lõpuni. Või kaotab mootor tippvormi.

Mingitel päevadel vaatame siin, kuidas noored sõidavad, ja õpetame neid. Põhiliselt siiski on vaja mootoreid ette valmistada.

Kui kaua plaanite veemotospordis jätkata?

Vanusepiirangut ei ole. OSY-klassis paar aastat veel kindlasti. Klassis O-250 tahaks vähemalt järgmised viis aastat sõita. Eks siis vaatame edasi.

Rasmus Haugasmägi

Sündinud 11. veebruaril 1993 Tartus.

Lõpetanud Ülenurme gümnaasiumi.

Õpib Tallinna tehnikaülikoolis avaliku halduse erialal.

On veemotospordis OSY-400 klassi maailmameister 2013 ja 2014, Euroopa meister 2008 noorteklassis ja 2014.

Eesti meister 2010, 2013 ja 2014.

Tartu veemotosportlaste saavutused

Nõukogude Liidu koosseisu kuuludes võitsid tartlased liidu meistrivõistlustelt kokku 50 medalit. (Eestisse võideti liidu meistrivõistlustelt 74 medalit.)

Taasiseseisvumise järel on tartlased maailma tiitlivõistlustelt võitnud 37 medalit. Sel hooajal kuus medalit.