/nginx/o/2014/09/19/3361829t1h798c.jpg)
Ajakirjas Science ilmus äsja Tartu ülikooli loodusmuuseumi teadlaste eestvedamisel kirjutatud artikkel, kus leiti, et kõige liigirikkamad seenekooslused asuvad troopilise vihmametsa aladel. Seente prognoositud globaalne liigirikkus (1,5–5,1 miljonit liiki) on nende andmete põhjal siiski mitmekordselt üle hinnatud.
«Koostöös 35 teadusasutusega kogusime maailma erinevatest piirkondadest ligi 15 000 mullaproovi,» kinnitas pressiesindaja vahendusel Tartu ülikooli loodusmuuseumi vanemteadur ja projekti juht Leho Tedersoo. Kogutud proovidest määrasid teadlased DNA, kasutades uue põlvkonna sekveneerimise ehk järjendamise meetodit. Mullaproovide analüüsimisel leiti üle 45 000 seeneliigi. «See on siiani avaldatud bioloogiliste mitmekesisuse töödest teadaolevalt mahukaim andmestik,» täpsustas Tedersoo.
Ehkki kõigi partnerite tegevuse koordineerimine ja proovide hankimiseks vajalike lubade saamine kujutas endast tohutut asjaajamist ning teatud riikides jäid proovid saamata jäänud lubade tõttu lausa võtmata, oli kogutud materjali hulk üldistuste tegemiseks siiski enam kui piisav, väitis Tedersoo.
Peamiste tulemustena toodi välja, et seente elurikkuse mustrid järgivad üldiselt taimede ja loomade omi. Ehk teisisõnu: liigirikkus on suurim troopilistes vihmametsades ja seal kehtivad üldised biogeograafia seaduspärad.
Kui varem arvati, et mikroorganismidele need seaduspärad ei kehti ning kõik vormid on igal pool levinud vastavalt substraadile, siis nüüd leiti, et arvatav seente liigirikkus maailmas on mitmekordselt ülehinnatud.
«Avastasime, et ka seente hulgas esineb väga palju endemismi ehk nähtust, kus teatud liigid on levinud vaid üsna piiratud alal,» rääkis Tedersoo. Tema sõnade kohaselt leidub palju ka selliseid liike, mis on ülemaailmse levikuga, näiteks hallitusseened ja loomade patogeenid.
Kuigi taime- ja loomaliikide levik põhja-poolkera parasvöötmes on piiratud mandritega, on siiski paljud seeneliigid levinud nii Aasias, Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. See viitab aga seente efektiivsemale levimismehhanismile mikroskoopiliste eoste abil.
Saadud uuringutulemused maailma ei paranda, ent need võimaldavad teadlastel palju paremini globaalseid bioloogilisi protsesse mõista, leidis vanemteadur. Kuna seente liigirikkus ja esinemine sõltub peamiselt sademetehulgast, temperatuurist ja taimkattest, võib oletada, et kliimamuutuste mõju seenestikule on väga tugev väga kuivadel ja jahedatel aladel. «Hea uudis Eesti seenesõbrale mükoriisaseente osas, kuhu kuuluvad pea kõik söögi- ja mürgiseened, on see, et meie kliimavöötme metsad on liigirikkaimad ja rekordit hoiab ürgvana Abruka pärnik,» väitis Tedersoo.
Tulevikus plaanib bioloogiliste interaktsioonide ökoloogia töörühm keskenduda mullaorganismide funktsionaalse erinevuse tuvastamisele erinevates maailma ökosüsteemides, mis näitab kuidas need organismid on kohastunud erinevate klimaatiliste ja mullatekke protsessidega ning ajaloolis-biogeograafiliste teguritega.