/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2010/08/15/418304t1hedfd.jpg)
Mullu kippusid neil päevalilled kuu peale, kõige pikem viskas välja neli ja pool meetrit. Sel aastal on kasvuga õnnistatud maapirne, mis perutavad nii, et kuuri katusehari ei paista enam välja. Selliseid vigureid teevad tartlastest agronoomide Maie ja Paul Kuldkepi Viljandimaal Vaiblas asuva Nõmmeotsa talu taimed.
«Eks ole nad ju toredad,» muheleb Maie Kuldkepp endast kaks korda pikemate maapirnide juures ja teeb möödaminnes kaharatele taimedele pika pai. «Maapirn on väga kasulik, eriti hea on see suhkruhaigetele. Peale selle pole nende kasvatamisega mingit vaeva.»
Läinud teisipäeval 76. sünnipäeva pidanud peremees Paul Kuldkepp, Eesti Maaülikooli emeriitprofessor ja neljakordne Eesti meister maadluses, maadleb varase kartuli vaos võõrkakraga. «Jube nuhtlus,» iseloomustab ta pealetükkivat umbrohtu. «Selle võimas juur võtab teistelt taimedelt kõik jõu ära.»
Purikas ja metsik loodus
Maie ja Paul Kuldkepi jõudu võõrkakar ära ei võta, see tühi ei riku ka nende tuju. Nad tegutsevad mõnuga oma 2,8-hektarises talus, mis on üks suur piirideta aed. Kui igal pool laiutav muru välja jätta, siis kõike muud kasvatavad nad nii palju kui vaja ehk nii vähe kui võimalik. «Olen talupoeg ja mu kodu on nagu talupojal,» ütleb Paul Kuldkepp.
Ringkäigul selgub, et ratsionaalsest talupojast eristab Kuldkeppe lõbus meel, sest neile meeldib aias vimkasid visata. Näiteks tiigi keskele saarele tegi peremees väikse tuuleveski ja istumiskoha, kus saab sõpradega juttu puhuda. Veskis hoiab ta ka õlut – et ei peaks juttu pooleli jätma.
Esimese hooga tundub ka tiik nali, sest Võrtsjärv on saunast ainult sadakonna meetri kaugusel. «Ma ei viitsinud järve minna,» naerab peremees. «Mõnel madala veega suvel kõnni järves pool kilomeetrit, et ujuda saaks.»
Viitsimise juttu ei maksa võtta tõsiselt, sest Paul Kuldkepp käib iga päev mitu korda jooksmas. Ta ütleb, et teeb seda varjupaigast võetud sõbraliku Londa pärast, koer vajavat liikumist. No natuke ka kõva spordimehe harjumusest.
«Meil on siin purikas sees,» räägib Maie Kuldkepp tiigi ääres ja selgitab, et purikaks kutsuvad Võrtsjärve ääres elavad inimesed haugi.
Tootsi peenar
Talu ümbritsev loodus ja selle omavahelised suhted on Maie Kuldkepi vanad tuttavad, sest kui ta emaga 9-aastaselt Siberi vangilaagrist vabanes, hakkasid nad seal elama.
«Selle männi ümber seoti paati, Võrtsjärv ulatus kunagi nii kaugele,» pajatab perenaine maja ning poegade Paavo ja Meelise jaoks ehitatud sauna vahel kasvava jämeda männi juures. Kui naabrinaine juttu ajama tuli, viskas ta männi juures võrgu sisse. Ka sel kevadel oli mänd vees.
Tiigi lähedal puu otsas ripub oma viie meetri pikkuse varrega võsavikat, mille sepp tegi 1930. aastatel. Nüüd puhastab peremees sellega tiiki. Aga tiiki Võrtsjärvega ühendava kanali kallast ta enam ei niida. «Varem niitsime, oli ilus, aga siis hakkasid kalamehed meie õue all käima,» räägib peremees. «Kui niitmise lõpetasin, ei käi enam kedagi.» Terve talupojamõistus, mis muud.
Maja ees põlvekõrguse heki taga on perenaise Tootsi peenar. «Külvasin siia kõik seemned, mis mul kodus olid,» naerab ta. Seal paistavad saialilled, kurk, till, porgand ja päevinäinud redis. On ka meeli rahustav meliss, paar vaokest maasikaid ja varane kartul. Mis neid ikka kaugele maha panna, siin ju kõik kohe käe-jala juures, muheleb peremees.
Käe-jala juures on ka pirakate marjadega punased vaarikad ja tohutut saaki andvad kollased vaarikad, mida linnud ei taha. Seevastu kogu küla tahab, kõik ootavad paljundusmaterjali.
Täielik rahu
Perenaine läheb kohvi keetma, peremees kutsub väiksesse muuseumi, kuhu ta on koondanud oma arvukad medalid, karikad ja diplomid. Juttu jätkuks kauemaks, aga need värvikad mälestused paneme kirja järgmine kord.
Kohv on valmis, kohvikõrvane võtab enda alla terve laua nagu maal ikka. «Olen eluga looduse keskel rahul,» kinnitab Paul Kuldkepp. Mulgimaal Kabalas kasvanud mees saab jälle maal ja Mulgimaal elada.
Enda sõnul metsa poole olev ehk erinevate puude okstest käevõrusid ja vaipu meisterdav Maie Kuldkepp on ka rahul, sest mets kohiseb maja taga. Internetileping öeldi üles, et saada tagasi privaatsus.
Nüüd on rahu täielik, seda enam, et varroatoos tegi otsa peale mesilastele, kelle suhtes Paul Kuldkepp on allergiline. Rahu paistab sellest kohast kaugele: hiljuti hakkas end talu õuel rahumeeli sisse seadma seltskond soomlasi, kellele kõik märgid näitasid, et nad on turismitalus. Talupoja kodul ja aial on seletamatu veetlus ja külgetõmme.
nõuanne
Pange pliidipuud kuhja, soovitab Nõmmeotsa talu peremees Paul Kuldkepp. «Kuhja tegemine on hulga lihtsam kui puude riita ladumine,» kinnitab ta. «Kaks kolmandikku puid lihtsalt pillud hunnikusse ja ainult kolmandik tuleb laduda.»
Kuhja tegemiseks loobib Paul Kuldkepp umbes nabakõrguse hunniku puid kaubaalusele. Siis laob ta puud kenasti hunniku ümber. Nüüd loobib ta keskele uue hunniku ja mida kõrgemaks see kasvab, seda enam tuleb hunnikut külgedelt tunde järgi kahandada. Kui kõrgus käes, on vaja puud vaid kenasti selle ümber laduda. Tehtud!