/nginx/o/2008/11/25/97408t1h713e.jpg)
Riigikogu kultuurikomisjon vaeb, kas lastehoiutasu võiks arvestada koolituskuluna ja kanda lapsevanemale selle pealt tulumaks tagasi või mitte. Rahandusministeeriumi arvutuste järgi oleks selle mõju riigieelarvele maksimaalselt alla miljoni euro aastas.
Ent kas siin ikka saab rääkida võimalikust saamata jäävast tulust? Kui omavalitsused tagaksid lasteaiakoha neile umbes 5000 lapsele, kes praegu käivad lastehoius, oleks nende lapsevanemate makstav kohatasu nii kui nii maksusoodustusega.
Pigem peaks riik ja omavalitsused silmad maha lööma, sest pole seni suutnud 5000 lapse ees oma kohustust täita. Ja nagu ülikõrgest lastehoiutasust veel vähe oleks, on nende laste vanemad pidanud kohatasu pealt ka tulumaksu maksma.
Ammu enam ei saa rääkida lastehoiust kui sotsiaalteenusest, nagu seda praegu seaduses käsitletakse. On ju ka Tartu linn seadnud lastehoidude rahalise toetamise tingimuseks, et toetust saavad need hoiud, kus viiakse läbi ka õppe- ja kasvatustegevusi. Nii on tänu linna toetusele Tartus hoiu- ja lasteaiatasu küll lõpuks ometi võrdsed, ent lasteaialapse vanem saab viiendiku sellest tulude deklareerimisel tagasi.
Rahandusministeerium on tõstatanud ka küsimuse, kas lubada tulumaksuvabastust vaid neile vanematele, kel pole omavalitsuse pakutavat lasteaiakohta ja kes on seetõttu sunnitud kasutama hoiuteenust, või vabastada maksust needki vanemad, kes valivad vabatahtlikult lasteaia asemel lastehoiu.
Ent vanemad, kes on vabatahtlikult valinud hoiuteenuse kasutamise, vähendavad ometigi samuti omavalitsuse kulutusi, makstes ise täismahus kogu teenuse eest. Kui lastehoius toimub õppetegevus, siis ei tohiks teha vahet, kas tegu on vanema vabatahtliku või sundvalikuga.
Samamoodi, nagu ei saa koolitusluba omavas keeltekoolis õppijate vahele tõmmata joont, et arvestame koolituskuluna vaid nende inimeste kulu, kel on mingil põhjusel hädasti vaja keelt õppida, ning need, kes seda vaid lõbu pärast teevad, maksku ise kõik oma maksud.
/nginx/o/2015/09/09/4468987t1hc3de.jpg)