Tartu bänd Odd Hugo on tegutsenud juba üle kahe aasta. Eelmine nädal alustas bänd turneed, mille käigus esinetakse Hollandis, Saksmaal ja natukene ka Belgias. Bändi liikmed nimetavad ise seda veidi naljatades uute laulude õppimise turneeks.
Tartu Postimehe reedene intervjuu. Odd Hugo: oleme jätnud Eesti publiku natukene lohakile
18. november 2014, 17:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liikmete sõnul on nende muusika žanri väga raske määratleda ja sellega alati keerutatakse, sest nad ise ka täpselt ei tea, mida nad teevad. Mängitakse näiteks ukulelet, mille järgi võiks öelda, et nende muusika on akustiline ja folgilik. Aga neil on ka digiklaver ja elektrikitarr, mis toovad kuuldavale rokki ja bluusi. Vahepeal mängitakse veel puhkpille.
Mis peitub Odd Hugo nime taga?
Oliver Vare: Hugo on üks nimi, mis Randole väga meeldib. Mina läksin selle mõttega kaasa, et on üks Hugo, kes võib olla nii väike poiss kui ka vanem mees. Odd on aga ta sellepärast, et on selline veider ja juhuslik.
Rando Kruus: Ta on üks veider Hugo, kes koosneb erinevatest karakteritest, mis on kohati sünged, kuid samas ka naiivsed.
Vare: Meil on üks lugu ka, millest küll tõenäoliselt ei saa midagi. Selle pealkiri on «Lonely man» ehk siis «Üksildane mees». See mees käib oma elu viimastel päevadel Tartus ringi ning mõtleb, kuidas ta maailmas enam hakkama ei saa. Minu jaoks Odd Hugo ongi mõnikord see mees.
Räägime teie Euroopa tuurist, aga see pole teil sugugi esimene. Kuidas nii on läinud, et nii noor bänd on jõudnud nii lühikese aja jooksul palju väljaspool Eestit esineda ning võitnud välismaa publiku südame?
Kruus: Põhjus on kontaktides, heas mänedžeritöös ja muidugi ka muusikas, mida me mängime. Võitsime see aasta ka Tallinn Music Weeki Skype´i auhinna. Oleme alati saanud head tagasisidet tähtsatelt inimestelt, kes panevad asjad liikuma.
Näiteks Helen Sildna on meie nimega lobitööd teinud ning meid edastanud ka enda tuttavatele ning seega aidanud kaasa meie edule. Paistab, et oleme sattunud muusikat mängima õigetesse kohtadesse ning nii saamegi tutvused ja agentuurid, kes näiteks Hollandis ja Saksamaal leiavad meile esinemisi. Leedus on ka kontaktid tekkinud ja seega saame võibolla varsti ka sinna pikemale tuurile minna.
Kokkuvõtteks: kõige selle põhjus on kontaktides ja muidugi tuleb oma vaba aega lihtsalt palju ära anda. Samuti peab oskama projekte kirjutada, et toetust saada.
Võib siis öelda, et te pole end ise kuskil pakkunud, pigem on kõik kätte tulnud?
Kruus: Tegelikult kõik asjad koos. Peame ise ka projekte kirjutama ning sõna levitama. Kui läheme välismaale, siis meie pole neid kontserte korraldanud, vaid meie eest on kõik juba ära tehtud. Bändilt on ainult küsitud, kas kuupäevad sobivad. Kui sobivad, siis maksame agentidele mingi protsendi ja lähmegi kohale.
Taotleme ka projekte näiteks Eesti kultuurkapitalist, kultuuriministeeriumist, samuti Eesti autorite ühingust. Ühesõnaga saame toetust päris palju ja pole ühegi tuuriga miinusesse jäänud. Positiivne on see, et oleme plaadimüügi ja esinemistasude pealt natukene saanud bändi arenguks kõrvale panna.
Kas elategi ainult muusikast või tegelete veel millegagi?
Aigor Post: Mina õpin Eesti muusika- ja teatriakadeemias trompetiõpetajaks. Põhikohaga õpin, aga õpetamiskogemus on mul ka olemas.
Vare: Mina olen lisaks veel leksikograaf eesti keele instituudis.
Kruus: Erinevalt Aigorist pole ma mitte kunagi muusikakoolis käinud. Vahepeal sain näiteks loometoetust. Bänd päris nullis ka pole, sealt ikka midagi tuleb. Kunagi töötasin Photopointis, kust mind hilinemise pärast lahti lasti.
Selle vahepeal aga sain Oliveriga tuttavaks ning kuulasin, kuidas ta mängib akustilist kitarri ja laulab. Ma ei olnud midagi nii ägedat kogenud ja mõtlesingi, et tahan sama asja teha, siis vist saigi ka meie bänd alguse.
Tegelikult läheb iga aastaga aina hägusemaks, kust see ikkagi kõik alguse sai. Alguses oli meil bänd Prägnantne Brigaad, aga sealt kuidagi orgaaniliselt arenes kõik siia, kus me praegu oleme.
Kuidas teie lood sünnivad, kust tuleb idee ja kust inspiratsioon?
Kruus: Viimane uus lugu näiteks tekkis niimoodi, et Oliveril oli üks käik kitarril, mida ta mulle mängis. See oli päris vana käik, aga on mind jäänud närima, sest sellest pole midagi saanud, aga mulle see käik väga meeldis. Aeg-ajalt teatud päevadel tuleb mingisugune laine peale ning lihtsalt teen palju muusikat.
Hakkasin seda Oliveri käiku edasi arendama ja mõtlesin sinna asju juurde ning hakkaski mingi struktuur tekkima. Kui mõnda käiku mängida, siis see käib minu seest läbi ning hakkan kaasa ümisema ja tekib tekst. Hakkangi siis mõtlema elust, mida olen näinud ja kogenud. See on üks viis, kuidas teinekord lugu võib alguse saada.
Vare: Tekibki idee, mida hakkad harjutama, ning erinevad asjad põrkuvad ja järgmine hetk on juba kõik koos prooviruumis. Mingite lugudega on meil ka hästi suured loomisvalud. Olukord on olnud jubedalt masendav ja meeleheitlik. Punnitamegi ühest käigust midagi, aga ei tule välja. Paar nädalat hiljem võib keegi midagi väga väikest teha, millega kõik loksub paika.
Millised on need kontserdipaigad Hollandis ja Saksamaal, kus esinete?
Vare: Tuurid tunduvad küll nädalased ja seega hirmus suured, aga tegelikult esineme pisemates kohtades, kus kontserti külastab 200–300 inimest.
Mulle meenuvad ka festivalid, kus oleme 50 inimesele esinenud. Need on armsad ja ilusad kohad, kus on tegelikult väga hea esineda, seal on hästi intiimne. Istun ja mängin kitarri ja inimesed istuvad sealsamas minu ees.
Kruus: Üldiselt meeldib, kui rahvast on nii palju, et endal on mõnus esineda. Võib öelda, et kõik meie esinemised on alati korda läinud. Peaaegu alati on meie kontsertidel ka eestlasi olnud.
Palju teid üldse kodumaal on võimalik kuulata, kui nii palju välismaal esinete?
Vare: Tartus on see aasta juba kaks kontserti olnud. Üks mai- ja teine oktoobrikuu lõpus.
Kruus: Seda pole väga palju, aga praegu plaanime uut albumit ja seega läheb rõhk peamiselt sellele. Lisaks veel tuuriks valmistumine. Tegelikult see on juba sellel aastal kolmas tuur.
Peab tunnistama, et oleme jätnud Eesti inimesed natukene lohakile, aga uuel aastal me kindlasti parandame ennast. Meil on ka mitmeid uusi ja vahvaid uudiseid varsti jagada.
Mis need uudised on?
Kruus: Kuupäevad pole täpselt teada ja need on sellised uudised, millest ei või veel avalikult teada anda. Ühest asjast saab kuulda näiteks juba 18. novembril.
See on uue aasta esimesel kuul üks esinemine, mis on oluline nii meile kui ka üldse bändidele. See ei toimu Eestis, aga fännidele on see väga hea uudis, kui saame seal esineda. Rohkem ei saa sellest praegu rääkida.
Vahva uudis on ka uus album. Millal uus album välja tuleb ja kui kaugel sellega praegu olete?
Kruus: See juhtub 2015. aasta esimesel poolel. Praegu võib öelda, et oleme justkui poole peal ning samas ei ole veel mitte kuskil.
Vare: See on puhas käsitöö. Tegelikult tahtsime, et album saaks valmis oktoobri lõpuks ehk enne, kui me tuurile läheme, aga paraku ei saanud. Väga palju tööd on veel teha. Läheme kõigepealt tuurile, tuleme tagasi ning harjutame ja lihvime veel ning siis läheme stuudiosse lindistama.
Kruus: See peaks tulema selline toores, aga samas tehniliselt täiuslik. Seda on live'is väga raske saavutada, kui sa pole õppinud mõnda muusikainstrumenti 17 aastat. Meie seda pole teinud, seega peamegi väga palju koos mängima ja harjutama.
Osa lugude puhul on mingid kohad töötlemata, aga me teame, et need on head ja tahame neid teha. Me otsustasimegi, et tuuri üldnimetus on «Learning news songs» ehk uute lugude õppimise tuur. Seal me kindlasti vabandame enne seda, kui hakkame esinema mingi looga, mis pole võibolla nii hea. Tähtis on aga see, et oleme laval hästi toredad.
Üldiselt on praegune aeg väga huvitav ning mõnus põnevus on sees. Need lood on natukene teistsugused, paari lugu on juba inimesed kuulnud. Üks uue albumi lugu on «Forget me not», sellel on väike üllatus, mida pole keegi veel kuulnud.
Vare: Tahame praegu neid privaatselt harjutada ja lahendada probleemid ära. Kui Eestis esineme, soovime seda teha võimalikult hästi, sest siin on meil kõige suurem toetajaskond.
Kruus: See uus album tuleb nii CD-le kui ka loodetavasti vinüülile. See on meie suur plaan. Esitluskontserdil on plaanis suurejooneline vaatemäng Ateena keskuses.
Ma kujutan ette, et publiku poole pealt tuleb vaikne kontsert, et me saaksime heliliselt vallutada ruumi. Tekitaks sel-lise keskkonna, et inimesed saavad aru, et siin pole väga mõtet omavahel rääkida. Et nad mõtleksid, et tuleks vaikselt olla ja kuulata, mis meil öelda on. See on selline algne idee.
Kas eesti keeles ka vahel laulate?
Vare: Meil on tegelikult üks eestikeelne laul, aga seda me eriti palju ei esita, vaid see on eriline lugu erilisteks puhkudeks. See pole meie enda tekst ka.
Millised need erilised puhud siis on?
Kruus: See laul on tegelikult minu vanatädi kirjutatud luuletus oma pojale 50. sünnipäevaks. Kunagi oli portreekunstnikul Aapo Pukil rahvusraamatukogus juubel. Seal oli palju inimesi ning ta palus, et me teeks nendele sõnadele muusika ja viisi ning laulaksime seda.
Vare: Nii me laulsimegi seda seal rahvusraamatukogus.
Kruus: See on eriline laul ning kui seda laulda, siis pool suguvõsa nutab.
Olete palju välismaal esinenud. Kuidas võrrelda siinset publikut välismaa omaga?
Kruus: Eesti publik on väga hea, sest siin saab siiralt teada, mis lugu on hea ja mis mitte. Publiku vastuvõtt on alati mõnus, julgustav ja soe olnud. Meil on kodumaal päris palju fänne, kes jälgivad hingega meie tegevust ning loodavad, et meil hästi läheks. Need inimesed leiame ka välismaa kontsertidelt üles.
Ühel inimesel, kes on käinud meie kontserdil nii Eestis kui ka välismaal, on kõige otsesem ülevaade sellest, mis on Eesti ja välismaa publiku reaktsioonide vahe. Ta ütles, et see on nii huvitav, et meid võetakse välismaal vastu nii, nagu meid võiks vastu võtta hoopis Eestis. See vahe pidi teinekord oleme päris suur. Ilmselt on see ka ühiskonnas kinni.
Vare: Minule on mulje jäänud, et välismaa inimesed tulevad rohkem kontserti kuulama kui õhtust elamust saama. Eestis paljud inimesed räägivad kontserdi ajal juttu, välismaal seda eriti pole.
Kruus: Võibolla see on mingi viisakus lihtsalt, mis seal on.
Vare: See võib oleneda kohast ka, sest välismaal esineme tavaliselt väiksemates kohtades.
Kruus: Ütleks lihtsalt seda, et välismaal võetakse meid väga hästi vastu ning väga palju kutsutakse ka meid sinna tagasi.
Kui palju välismaa tuuride ajal loomingut sünnib?
Vare: Siiani pole eriti sündinud. Oleme bussis ja sõidame 500 kilomeetrit päevas. Meil on bussis pigem raamatulugemisklubi. Aigoril on e-luger ja ta igal tuuril loebki raamatuid. Viimasel tuuril võtsime Randoga ka siis raamatu kaasa.
Kruus: Mina näiteks tõin bändi pähklisöömise, et bussiga sõitmise ajal paksuks ei läheks. Aigor vastutab selle eest, et saaks raamatuid lugeda.
Mida arvate, kas kunagi võiksite tähistada ka suurt juubelit?
Post: Ma arvan, et seitse kuud on meil veel jäänud (naerab).
Kruus: Mina olen väga optimistlik. Arvan, et täitsa võimalik, et Odd Hugo näeb sellist päeva, kui peame 50 aasta juubelit. Isu bändi teha on küll, aga kuidas elu läheb, seda ei tea, aga seni, kui uut muusikat tuleb, on elu sees.
Vare: Kui on lugusid rääkida. Kolme aasta pärast saab viis aastat täis, ma arvan, et see on hea verstapost.
Kas kunagi võib olla ka selline päev, et Eestis enam ei esinegi, sest olete end lõplikult välismaale sisse seadnud?
Kruus: Ideaalis on mõte saada bändiga nii kaugele, et oleksime piisavalt tuntud ja meid kutsutaks esinema festivalidele üle maailma.
Vare: Siiamaani on olnud nii, et lähme esinema sinna, kus meid oodatakse. Eestis oodatakse meid väga ja me esinemegi siin nii palju, kui suudame.