Jüri Kõre: roosa värvi solvamise hind

JÜRI KÕRE

FOTO: Valimised

Möödunud nädal tõi huviliste postkasti ajakirja Sotsiaaltöö uue numbri. Kaant ilustavast lausest «Töövõimereformi tervikvaade» saab järeldada, et nüüd on asjad lõplikult paigas.

Sama väidavad ju ka sotsiaaldemokraadid, põhjendamaks sotsiaalmeedias lahvatanud ministrite konflikti lahenduse hinda. Üks minister saja tuhande töövõimetu vastu! Paraku, kaanelause petab. Adekvaatset tervikvaadet veel pole ja ilmselt prognoositud tulemust sellest reformist ei tule.

Asjadest eemal seisjale võib töövõime/tööhõivereformi vaidlustest jääda mulje, et asja ajab üksainuke, natuke jäigavõitu rühm. Tegelikult on ettepanekuid, mis tõhustaksid ümberkorraldusi, teinud hulk erinevaid seltskondi.

Need väljaütlejad on analüütikud. Tööandjate esindajad. Riigikontroll. Ametnikud.

Näide viimaste kahtlustest. Uue sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu seletuskirjast saab (hoolimata selle ebajärjekindlast ja keerutavast stiilist) välja lugeda, et kavandatav projektipõhine välisrahastusel baseeruv omavalitsuste osutada jäävate teenuste arendamine ei taga reformi õnnestumiseks vajalikku ühetaolist ja jätkusuutlikku toetavate teenuste süsteemi. Kõlab jubeda kantseliidina, aga paraku selline see ametlik keelpruuk on.

Unustame muinasjutud

Allakirjutanul on oma arusaam nimetatud reformist ja selle õnnestumise tingimustest. See ei põhine ainult kohapealsel napil sotsiaaltöö teoorial ja lonkaval praktikal, vaid ka mõningasel väliskoostöö kogemusel. See kogemus aitab hinnata, mis toimib ja mis ei.

Omavalitsused ja nende teenustekorraldus ei pruugi olla suurim takistus. Toome näiteks sotsiaaltranspordi, mille korraldamatust omavalitsustele ette heidetakse.

Kõrgel tasemel on rohkem kui kord kinnitatud, et maakonnapõhine ühistranspordisüsteem ei rahulda praegusi vajadusi. Majanduselu ja tööturg ei pea maakonna piire millekski. Miks peaks sotsiaaltranspordi kohta kehtima teine reegel? Las vallad sõidutavad lapsi põhikooli ja lasteaeda, memmesid külakeskusesse või perearsti juurde. See kõik toimib kas paremal või kehvemal moel ühe-kahe omavalitsuse piires.

Unustame muinasjutud omavalitsuste koostööst, mida pakutakse lahendina omavalitsusteülese teenuste süsteemi loomiseks. Mis takistab seda koostööd täna ja kas on märke, et asjad oleks homme teisiti?

Ainus mõistlik tee on see, et sotsiaaltransport on üks osa avalikust liiniveosüsteemist. Aiman õhus sõna kallis. Aga 215 üksiku omavalitsuse süsteemid on palju kallimad.

Omavalitsuste süüdistamise asemel vaatame, mis toimub riigistruktuurides. Majandusministeerium teeb tööturu prognoose. Viimane ulatub aastasse 2020. Kümne aasta (2010–2020) jooksul planeeritakse tervishoiu ja hoolekande töötajate arvu kasvu 34 600-lt 36 900-le ehk 2300 võrra. Isegi kui kogu töötajate lisa jääks hoolekandesse, oleks kasv väiksem kui eelmisel kümnendil.

2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel suurenes sotsiaaltööd ja hooldust palgatööna tegevate inimeste arv 2600 võrra. Sealjuures ei tehtud ühtegi võrreldavat teenuse vajadust suurendavat ümberkorraldust.

Keskne lüli töötukassa

Üsnagi loogiliselt on reformi keskne lüli töötukassa. Olles ühelt poolt kliendile orienteeritud, teisalt tööturuga seotud organisatsioon, sobib ta juhtrolli paremini kui sotsiaalkindlustusamet. Suurema tsentraliseerituse tõttu hoopis paremini kui omavalitsused.

Kassa saab klientideks suure hulga inimesi, kellega on vaja intensiivselt tegelda mitte ainult enne, vaid ka pärast töölesuunamist. Sellistes oludes on lihtne kaotada kontroll olukorra üle ja sellega koos tööandjate usaldus.

Paraku on palju asju, mis ei sõltu kassast. Puuetega inimeste töölesuunamine on lihtsam neis riikides, kus on paindlik tööturu korraldus. Keskmine puudega töötajate rakenduse määr ei ulatu mitmetes samalaadse ümberkorralduse teinud riikides isegi 0,5ni normaalsest tööajast.

2009. aastal Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vahel töölepingu seaduse vastuvõtmisel tekkinud konflikti ajal räägiti innustunud juttu paindlikust turvalisusest. Paraku on Eesti tööturg nüüdki Euroopa üks jäigemaid. See fakt mõjutab reformi kulgu ja tulemust.

Teisalt mehhanismid, millega «töövõimekaid» töökohtadega sobitatakse, on enamasti meie omadest mitmekesisemad. On kvoodisüsteemiga täidetavad töökohad. Nimelt, suuremate, vähemalt 25 või 50 töötajaga ettevõtete omanikel on kohustus täita teatud protsent (1–6) töökohtadest puudega inimestega. Selge see, et Eestis ei tule ka kõige riigikesksemat poliitikat toetav partei välja kvootide ettepanekuga.

Siis toetatud (subsideeritud) töökohad, mis tunduvad olevat reformijate põhieelistus. Meie paremale kaldu maailmakujutuse järgi on turg laitmatu ja sotsiaalseid probleeme tuleb klattida subsiidiumidega. Nii see pole. Suur osa praegu töötavate puudega inimeste töökohti ei ole subsideeritud ega vaja subsiidiume ka tulevikus.

Küll võib massiivsete hindamiste järel uute töölerakendamise reeglitega tekkida tugiteenuste õigus mingil osal praegustest rakendatutest. Mis selles siis halba on? Kindlasti on see hea. Lihtsalt sellist teenusevajadust pole jälle arvesse võetud.

Viimasena nimetame kaitstud töökohti. Need on nn sotsiaalsed töökohad – inimestele, kelle toodang või teenused ei ole turul oma hinnalt konkurentsivõimelised. Erineva skeemi järgi täidetavad kohad sobivad erineva puudega inimestele. Meenub, et keegi (ei meenu, kes) reformi ideoloogidest on teatanud, et sotsiaalseid töökohti ei hakata looma.

Mida see tähendab? See tähendab, et hindamistööriistad liigitavad mõne inimese töökõlblikuks. Kuna me välistame talle sobilikud töötamisskeemid, siis on sisulised šansid tööd leida tal ikkagi väikesed.

Haridustemaatika

Senistest arutlustest on suuresti välja jäänud haridusteemad. Pole mõtet meenutada fakti, et puudega inimeste haridustase on keskmisest madalam. Võib-olla tasub ära märkida Puuetega Inimeste Koja juhi Monika Haukanõmme rohkem kui aasta tagust ettekannet riigikogu sotsiaalkomisjonis (22.1.2013). Lahates puudega inimeste tööturule pääsu takistavaid tegureid, alustas ta just haridusest-koolitusest.

Heidame pilgu Astangu kutserehabilitatsiooni keskusele. See sotsiaalministeeriumile alluv kool on puudega inimestele kitsamalt praktilise kutsehariduse andja, laiemalt oma valdkonna metoodiline juht. Koduleheküljelt loeme: Astangul on 128 õppijat, töö- ja kutseoskusi on võimalik omandada puutöö, pagaritöö, käsitöö, koduteeninduse ja infoteh-

noloogia õppesuunal. Kuidas me anname tööandjate nõutud kvalifikatsiooni 10 000 – 15 000-le puudega inimesele?

Praegust asjade seisu hinnates võib tervikvaade töövõimereformist tekkida 2017.-2018. aasta paiku. Siis algab järgmine pensionireformi etapp. Pensioniea tõus 63 eluaastalt 65 eluaastale. Konkurents väiksemat pingutust nõudvate ja suuremat paindlikkus pakkuvate töökohtade järele suureneb.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles