Heljo Pikhof: töövõimereformi head ja vead

Heljo Pikhof.

FOTO: Erakogu

Eestis on praegu ümmarguselt 100 000 töövõimetuspensionäri. Kas see tähendab, et iga kümnes tööealine inimene on meil raske terviserikkega, mis ei lase tal sugugi tööd teha?

Aus vastus on: ei, ei tähenda.

Mõelgem kas või seaduspära peale, et kui kasvab tööpuudus, kasvab ka töövõimetuspensionäride arv.

Neis maakondades aga, kus tööd on raske leida – Põlva-, Ida-Viru-, Jõgevamaal – on ka töövõimetuspensionäride suht-arv suurem. Sest praegune puudega inimeste toetussüsteem on küll parasjagu süsteemitu, ravikindlustuse tagab aga ometi. Näpuotsaga toetust niisamuti.

Ühtaegu suunab see süsteem tuhanded inimesed igal aastal passiivsusesse, jätkuvasse töötusesse, vaesusriski – ühesuunalisse tänavasse, kui kasutada nüüdse tervise- ja tööministri ja Tartu endise linnapea Urmas Kruuse väljendit. Jätab inimese oma muredega üksi. Nõnda ei tohi, ei saa see ometi kesta!

Iga kätepaar on vajalik

Jah, kolmandik praegustest töövõimetuspensionäridest teenib napile pensionile töist tulu lisaks. Ülejäänutest suisa 40 000, nagu näitavad küsitlused, teeks ka meelsasti tööd, kui leiaks vaid jõukohast rakendust.

See ei ole üksnes elatustaseme, vaid on ka väärikuse küsimus. Lõviosa vähenenud töövõimega inimestest tahaks kaasa rääkida ühiskonnaelus ja teenida ise leivakõrvast lauale. Just nende tööleaitamisele ongi töövõimereform suunatud.

Liiati kasvab vananeva ja väheneva rahvastikuga riigis iga töötaja ülalpeetavate hulk. Kui aga kuivavad kokku maksumaksjate read, ei suuda ühiskond nende makstavatest maksudest tagada ei vanadus-, ei töövõimetuspensionäridele vähegi inimväärset elu. Praegune süsteem käriseb kõigist õmblustest.

Nii ühes kui teises valdkonnas kimbutab meid juba täna tööjõupuudus, homsele päevale mõeldes räägime üha kõvema häälega võõrtööliste sissetoomise vajadusest. Ometi on meil hulk omainimesi, kes töövõimereformi toel saaksid ja tahaksid – kas või osaajaga – tööd teha.

Ühesõnaga, töövõimereformi on vaja nii praegustele töövõimetuspensionäridele, tööandjatele kui ühiskonnale tervikuna. Ja ühiskond tervikuna saab sellest ka aru.

Millest siis nurin, protestiaktsioonid, allkirjade kogumine töövõimereformi peatamiseks?

Esiteks, näib mulle, ei ole erivajadustega inimeste eestkõnelejad jõudnud (või tahtnud?) süveneda kõigisse põhimõttelistesse muudatustesse, mis viimaste kuude jooksul on algsetesse seaduseelnõudesse tehtud.

(Olgu kord ka seadused ära nimetatud: jutt käib siis töövõimetoetuste seadusest, mis annab vähenenud töövõimega inimesele õiguse saada töötukassast rahatoetust ja igakülgset abi töölesaamiseks, ning sotsiaalhoolekandeseaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seadusest, mis pakub tööealisele tervisekahjustusega inimesele rehabilitatsiooniteenuseid ja abivahendeid, aitamaks tal tööd saada ja töökohta hoida.)

Pisut vastuokslik tundub reformi vastustajate suhtumine seda enam, et huvirühmi on eelnõude arutelusse kõigiti kaasatud: riigikogu sotsiaalkomisjon on kevadest saadik muudkui kuulanud erivajadustega inimeste kodade-liitude-seltside arvamusi, analüüsinud ja püüdnud neid parimal moel arvestada. Neid, ja niisama ka mitme teadusuuringu seisukohti.   

Oleme sel teemal pidanud enam kui paarkümmend istungit, ja olgu siinkohal tänatud kõik erivajadustega inimeste organisatsioonid, kes on oma-inimeste vajadusi meile selgitanud, väärt ettepanekuid teinud, meid survestanud.

Taevani tõusnud ootused

Kõigist parandustest ei jõua – ja pole ka mõtet – siinkohal rääkida. Mõnda olulist siiski. Reformi jõustamine sai edasi lükatud ning töövõimet hakatakse uutmoodi hindama järk-järgult – sedamoodi, kuis kellelgi jõuab kätte aeg praegu määratud töövõimekao protsent üle vaadata.

Tuntavalt tõsteti sissetulekupiiri, millest alates hakkab töövõimetoetus vähenema; toetus on suurem kui praegune keskmine töövõimetuspension, neile aga, kes peaksid uue skeemi järgi rahas kaotama, säilitatakse praeguse pensioni suurus.

Osalise töövõimega inimesed, kes hakkavad töötukassa kaudu rehabilitatsiooniteenust saama, võivad edaspidi saada töövõimet toetavaid tervist paremaks tegevaid teenuseid praeguse 483 euro asemel kuni 1500 euro eest aastas – seda nii tööotsijad kui töölkäijad.

Et erivajadusega inimest mitte asjatult räsida, ei pea ta enam toimetama mitme asutuse vahet.

Läinud sisse ühest, töötukassa uksest, saab ta ühekorraga esitada taotlused töövõime hindamiseks ja puude määramiseks ning töövõimetoetuse ja puudetoetuse saamiseks (töövõime hindajateks saavad ekspertarstid, kes on läbinud põhjaliku koolituse), vajaduse korral saab ta ka abivahendi ja suunamise rehabilitatsiooniteenusele.

Rajaneb see kõik riigitalituste koostööl, sihiks leida igale juhtumile individuaalne lahendus, ka asjast huvitatud tööandja ja töövõtja kokkuviimine. Ette on nähtud transpordi- ja tugiisiku toetus neile, kes muidu tööle ei saa.

Riik näitab vähenenud töövõimega inimeste palkamisel eeskuju, võttes 2020. aastaks avalikku sektorisse tööle tuhatkond taotlejat. Välja on töötatud motivatsioonimeetmed ettevõtjatele, innustamaks neidki. Omavalitsustele on ette nähtud kopsakas rahasüst, et toetada teenuste osutamist erivajadustega inimestele.

Reform olla poolik, heidetakse ette. Tegelikkus on aga selles, et kahe seadusega ei saa teps mitte uuta riigi kogu sotsiaal- ja regionaalpoliitikat ning tervishoiu- ja haridussüsteemi takkapihta.

Jah, nii mõndagi oleneb piiriülestest seadustest ja rakendusaktidest, jah, ka neid on vaja ajapikku muuta. See aga ei anna alust tuulde lasta ligi kolmeaastase tihke ühistöö tulemusi ja Euroopa sotsiaalfondi miljoneid, mida saaksime erivajadustega inimeste ühiskonnaellu tagasitoomiseks praegu kasutada.

Sellepärast vajamegi erakondade- ja valitsuseülest hea tahte kokkulepet, mille sõlmiksid tööandjad ja töövõtjad, omavalitsused ja nende liidud, puuetega inimeste ühendused, riigikogus esindatud erakonnad.

Ainult sedasi jõuavad täna puudu jäävad teenused homme-ülehomme abivajajateni. Samuti aitaks see hajutada erivajadustega inimeste ja nende esindusorganisatsioonide hirme, annaks neile kindluse, et ka edaspidi neid toetatakse ja võetakse kuulda. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles