Valgemetsas käib igal õhtul tants ja trall

Supp on traditsiooniline esimese päeva lõunasöök, sest seda on erinevatel aegadel saabujatele hea soojas hoida. Foto: Andres Ehrenpreis

Kui me fotograafiga männimetsa sees asuvale Valgemetsa laagriplatsile jõuame, on esimesed laagrilised ammu kohal. «Siin saab igal õhtul diskotada, jess!» rõõmustab 8-aastane Anett ja tirib enda järel suurt kohvrit, mis sai eelmisel õhtul ootusärevusega kokku pakitud.

Anetile on laagri territoorium tuttav juba eelmisest aastast, aga tookord tuli põiepõletiku tõttu varem ära minna. «Eelmisel aastal olin ma liiga pisike ka, natukene koduigatsus tuli,» teatab sügisel teise klassi minev tüdrukutirts asjalikult.

Kõik nagu vanasti

Aneti ema Ave Tammist on lapse laagrisse toomiseks suisa vaba päeva võtnud. «Vanasti oli lihtne, Raekoja platsis lükati lapsed bussi ja kolm nädalat olime siin,» naerab ema, kes on ise ka Valgemetsas pioneerilaagris suvesid mööda saatnud. «Ruumid on ikka kõik samad, hull nostalgia tunne on!»

Männimetsa all laiuv laagriala koosneb avarast sööklast, klubimajast ja kaheksast magalast, igaühes 32 voodikohta. Hooned on saanud küll uue värvikihi, kuid iga kunagi Valgemetsas lustinud lapsevanem tunneb neis ära vanad tuttavad, nüüdseks küll päevinäinud ruumid. Valgemetsas pole midagi muutunud.

Noortelaagreid on siin korraldatud 1957. aastast. Kui omavalitsus kompleksi kümmekond aastat tagasi müüki pani, oli ostuhuvilisi vaid kaks. Üheks oli Tartu kaitsekolledž, kes tahtis puhkekompleksi muuta kinniseks alaks ja hakata seal sõjaväeõppusi korraldama.

«Aga nii ilus koht peaks olema ikka avatud ja kuna siin on pikk lastetraditsioon, tekkis mõte, et võtaks ära,» meenutab lähedal elav Peeter Pree, kes puhkeküla toona koos venna Peep Preega ära ostis ning nüüd juhataja ametit peab. Karusnahaäriga tegelev mees ei teadnud toona laagrielust midagi, nüüd on laagrikarussellist nakatunud kogu perekond.

Paljud mitmendat korda

«Volli, mitmes suvi meil siin nüüd läheb?» küsib ta laagri hingelt ja südamelt, Voldemar Pressilt. «Üheteistkümnes aasta juba teeme koos laagrit,» kinnitab 1976. aastast laagreid organiseerinud laagriülem Press, kes vastutab kasvatusliku osa ja tegevuste läbiviimise eest.

Suve jooksul jõuavad nad vastu võtta kuus vahetust, igas paarsada last, viimases vahetuses lausa 240. Nende hulgas on alati palju neid, kes juba kolmandat-neljandat suve Valgemetsas lustivad.

Südapäevaks käib laagriplatsil suur sagin – enamik 180 oodatud lapsest on kohale jõudnud. Pärast arstitädi juures käimist juhatavad kasvatajad lapsed majadesse, ikka soo ja vanuse järgi.

«Siin on lühikesed püksid, need on pikad, pane särgid ka kappi. Koti panen sulle voodi alla,» kostab   magamistubadest vanemate viimaseid juhendamissõnu, sest järgmise üheksa päeva jooksul tuleb omal käel hakkama saada.

Kui toad ja voodid välja valitud – igas toas seitse mudilast –, vahetavad vanemad kasvatajatega telefoninumbreid ja peavad nõu. «Kas taskuraha on igaühel enda käes?» küsib suisa kolm last laagrisse toonud Aivar Selgis kasvataja Kärdilt.

«Võiks meie kätte anda, muidu kui midagi ära kaob, siis on kohe jutt, et varastati ära,» teab nelja-aastase kasvatajastaažiga Kärt Lehis, kelle hoole all on 8–11-aastased poisid.

Laagrilipu heiskamine

Kui põngerjad on majutunud, rivistatakse kõik see pere lipuplatsile üles ning Press annab esimestele laagrisse saabujatele au heisata laagrilipp. Seejärel marsitakse sööklasse, kuhu pääseb sisse vaid arstitädile pestud käte ettenäitamisel.

Pärast infotundi, kus loetakse ette laagri mängureeglid – pasteerida ei tohi, poisid ja tüdrukud vastamisi üksteise tubadesse ei lähe, öörahu on kell üksteist.

Kuna ilmataat ei tõota laagrilisi edaspidi enam nii päikseliste ilmadega kostitada, minnakse suplema. Ohutul kaugusel metsatuka taga on laste rõõmuks kaks välibasseini, mis täituvad välgukiirusel kasvatajate valvsa pilgu all sulistajatega.

Poole kuue ajal algab päeva tähtsaim rituaal – rebaste ristimine. Selle tarbeks peab iga esmakordne laagriline leidma endale saba, milleks sobib kas või sokk või vöö.

Et lapsed laagri täieõiguslikeks liikmeteks lüüa, tuleb neil läbida lõbusad katsumused, näiteks kahekaupa kõhud vastamisi käbi transportida.

«Mina, verivärske Valgemetsa laagri rebane, luban puhtast südamest, et võtan kõigist laagri tegemistest osa. Olen sõbralik, hea, aus ja abivalmis nii enda kui teiste suhtes ja ei vaidle kasvatajatele vastu. Laagri kodukord on mulle püha,» kordab laagripere pidulikult ning puudutus mõõgaga õlale kuulutab lapsed laagri täieõiguslikeks liikmeiks.

Võimalikult palju õues

Laagripealik Press peab laagrivandest kõige olulisemaks osaks aktiivset osavõttu.
«Koostame aktiivsuse lehti, kõikide võistluste eest anname medaleid-diplomeid, tunnustus on väga oluline,» räägib Press, kuid rõhutab lastele alati, et üle ei tohi pingutada. Eesmärk on olla võimalikult palju värskes õhus ja pakkuda lastele aktiivset puhkust, kuna kodus veedavad nad suurema osa ajast arvuti taga.

Lipp langetatud ja õhtusöök söödud, on harilikul laagriõhtul oodata meelelahutuslikke üritusi nagu playback, talendijaht, Valgemetsa rannapiiga või Heraklese valimine, millele järgneb disko.

Esimesel õhtul kogunevad lapsed klubisaali viktoriiniks ning murravad pead Eesti jõgede pikkuse, rahvuslillede ja esimese Valgemetsa laagri toimumise aja üle.

Pärast seda kaovad lapsed tubadesse. «Väsimus on, aga diskole tahaks ikka minna!» vuristab väike Anett, kelle toas käib seitsme tüdruku hulgas usin sättimine.

«Diskole või peole minekuks ikka meigitakse, mul on spetsiaalselt kaasas ripsmetušš, parfüüm ja huulepulgad,» teatab preili õhinaga.

Disko kulgeb aga tagasihoidlikult ja ilmselt jäävad suuremad tantsupeod järgmistesse päevadesse, sest laagrinoored on alles sisse elamas ja esimese päeva muljetest väsinud.

Kella 23ks on tuled kustunud ja algab öörahu, et järgmine päev saaks uue hooga alata.