Piirissaare vallavanem Maria Korotkova teatab:

Pühapäeval, kui ilm oli üsna tuuline, tuli Piirissaare sadamasse üks skuuter, kaater ja paat teise järel. Foto: Maria Korotkova

Eile oli meil juhtum: naisterahvas kukkus ja tal tekkisid peaga probleemid, oli haavatud.

Selliseid asju tuleb ette, meie inimesed on vanad ja nõrgad, töötavad üle, palavus kah veel. Saatsime viga saanud inimese hõljukiga Laaksaarde.

Naised võtavad sibulat. Laupäeval tuleb maaülikoolist siia umbes sada inimest. Nad tahavad sibulat osta, sellepärast naised töötavadki. Suitsutame kala kah. Närveerime, kas nad ikka tulevad, rohkem ei ole helistatud.

Tartu turul on jälle Piirissaare sibul müügil. Aga kinnitan, et piirissaarlased ei müü mitte ühtki kilo sibulat Tartu turul. Müüjad lihtsalt kirjutavad sildi, et see on Piirissaare sibul, sada protsenti vale. Räägime sellest juba aastaid.

Näen turul ju oma silmaga, mida nad müüvad, tunnen meie sibulat. Kui ütlen, et see pole ju Piirissaarelt, siis müüjad solvuvad.

Meil sellist punast või lillakat sibulat perenaised kasvatavad ainult natuke, endale söömiseks, sest sel sibulal on väga väike säilimisaeg. Eriti halb on, kui on selline kollane-punane sibul. See ei seisa üldse, hakkab kohe mädanema. Jaa, vot sellised saladused on.

Leppisime kokku, et proovime laupäeval sibulat pakkuda 13 krooni kilo. Hind on selline sellepärast, et sibulat kasvatame nüüd vähe ja meil on igal ühel oma müügikohad. Näiteks mina saadan oma sibula Saaremaale, teine Hiiumaale, järgmine Tartusse või Tallinna.

Pühapäeval käis väga-väga palju inimesi saarel. Kaatrid, laevad, skuutrid muudkui tulid Kolkjast, Laaksaarest ja mujalt.

Sadamas võib kaks tundi kaatrit tasuta hoida. Tavaliselt sellest ajast jätkub saarega tutvumiseks ja ärasõitmiseks. Kella viie ajal õhtul tuli kaks kaatrit, millega sõitnud noored poisid näitasid meile oma kultuuri – riputasid kilekoti söögijäätmetega sadama teenindushoone ukse lingi külge. Prügikast seisab nurga taga.

Olin kaugemal, ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Meil on ju nüüd siin ilusad hooned, ilusad kaid, valgustid – no väga pidulik. Milleks siis oli vaja prügi ukse taha panna?

Meie noored joovad sadamas õlut ja võtavad ka viina kõvasti, istuvad seal oma kalaga, ujuvad, aga kõik kalaluud viivad prügikasti. Neile seal kõik nii meeldib, sellepärast hoiavad kah.

Pärast tuli üks selline suur paat, 12,5 meetrit pikk, peal 16 inimest. Palusid abi, avarii. Organiseerisin asja nii, et kalurid viisid nad Laaksaarde. Kaater on seniajani siin, mootor katki ja kõik.

Oleme alati abiks. Kolmapäeval kah tuli suur kaater, diisel otsas! Hakkasin siis kütust otsima. Aitame hea meelega. Aga kui meiega halvasti käitutakse, siis ei taha küll enam aidata.