Ebameeldivuste hirmul Venemaa kirjastuste töö tegid ära tartlased

Aleksandra Arhipova näitas kirjandusmuuseumi saalis teadusartiklite kogumikku, mida Venemaal ei olnud võimalik kirjastada ja mille seetõttu üllitas Eesti kirjandusmuuseumi teaduskirjastus Tartus. Oma rõõmu jagas ta akadeemik Arvo Krikmanni (esiplaanil, istub) ja muuseumi direktori Janika Kronbergiga (vasakul). Foto: Kristjan Teedema

Eesti kirjandusmuuseumi saalis esitleti haruldast teaduskogumikku «Me ei ole tummad: Venemaa 2011. ja 2012. aasta protestide antropoloogia». Venekeelne kogumik oli Aleksandra Arhipova ja Mihhail Aleksejevski poolt koostatuna ja toimetatuna Moskvas avaldamisjärge oodanud kaks aastat, kuid et seal ei leidunud riskijulget kirjastust, võttis trükise üllitada Tartus tegutseva kirjandusmuuseumi teaduskirjastus.

336-leheküljelise pildi- ja graafikarohke raamatu valmistasid ette Vene antropoloogid, folkloristid, lingvistid ja sotsioloogid, kes ühendasid oma jõud, et kompleksselt analüüsida ühte kõige eredamat nähtust postsovetliku Venemaa ühiskonnaelus – Riigiduuma ebaausatele valimistele 2011. aastal järgnenud protestilainet, mis leidis väga massilise väljenduse tänavail.

«Folkloristidele ja etnoloogidele on olnud see, mis tänavatel toimus, tänuväärne uurimismaterjal,» ütles muuseumi direktor Janika Kronberg. «Aga võibolla aitab see materjal, mis on siin kogumikus teaduslikust vaatepunktist mõtestatud, ka Läänes mõista Venemaal toimuvat paremini. Putinit see ilmselt siiski mõista ei aita.»

Kauplused kardavad

Kogumiku üks toimetajaid Aleksandra Arhipova sõnul ei takistanud teadlaste artiklite kogumikku Venemaal avaldamast mitte niivõrd tsensuur, vaid takistuseks osutus enesetsensuur, mis on inimestel peas kinni.

«Kui olime kogumiku koostanud, oli see tarvis ka välja anda,» lisas Arhipova. «Suurtesse kauplustesse müüki panekuks tuleb see trükki anda, kuid kauplused võivad karta seda müügile võtta: milleks meile selline raamat, mis võib kaasa tuua ebameeldivusi – nii arutletakse kirjastustes. Väljaandjatele tähendanuks see suurt riski, nad paigutavad sellesse raha, aga ei ole kindlad, kas saavad tiraaži maha müüa.»

Enne raamatu «Me ei ole tummad: Venemaa 2011. ja 2012. aasta protestide antropoloogia» käsikirja valmimist koostas seesama uurijate rühm samateemalise 160-leheküljelise albumi «Protesti aabits». See koosneb protestijate fotodest ja ilmus enne massilisi repressioone mais 2012. Venemaa suurim internetikauplus Ozon seda müüki ei võtnud. Valges köites albumi ümber on protestijate märgina valge lint. Venemaa pealinna suurima raamatupoodide keti Moskva kauplustes olid aga lindid enne albumite müüki panekut eemaldatud.

Kas toimetajad ja autorid ei karda repressioone või jälitamist, et artiklite kogumik leidis nüüd venekeelsena väljaandja Tartus? Võibolla see ei jõuagi üle piiri Venemaale?

«Praegu püüame väikestes kogustes viia eksemplare Venemaale ja seda on juba tellitud mitmelt poolt Euroopast ja Iisraelist,» ütles Arhipova. «Mina isiklikult ei karda eriti, et meid hakatakse jälitama, aga ma arvan, et paljud inimesed usuvad, et meid võidakse selle raamatu pärast jälitada. Kuid kõike võib juhtuda, olukord Venemaal muutub väga kiiresti. Näiteks mingi saadik võib esitada järelepärimise Riigiduumas, kas võib avaldada selliseid raamatuid välismaal.»

Väljaspool Vene seadust

Lõpetuseks avaldas Arhipova suurt rõõmu, et kogumik «Me ei ole tummad: Venemaa 2011. ja 2012. aasta protestide antropoloogia» kirjastas Eesti kirjandusmuuseum Tartus. «Me oleme siin välismaal ja väljaspool Vene represseerivat seadust,» ütles ta.

Esitluse päevaks oli valminud raamatu tiraažist vaid mõni eksemplar. Trükikoda on lubanud kogu tiraaži trükkida kolmapäevaks.