/nginx/o/2010/08/12/417085t1hf213.jpg)
«Ma hakkan nüüd palka saama ja ostan endale sülearvuti, millega koju Pärnusse kirjutan,» räägib Maarja küla elanik Jaan Lehiste, kelle jaoks oli eile elu esimene tööpäev Maarja küla vastavatud poes Tartu Lõunakeskuses.
Siirad silmad ja suu kutsuvad ostma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Praegu on kõik veel pilla-palla, aga vaata seda,» ütleb 23-aastane Lehiste paar tundi enne poe avamist ja näitab savist õnnenööpi.
Seesama nööbike, nagu ka kogu ülejäänud kaup alates kaunimustrilistest vaipadest ja saunamütsidest ning lõpetades soolatopside ja pajalappidega, on puuetega inimeste endi kätetöö. Kauba hinnad ulatuvad kümnest kroonist mõnesaja kroonini.
Idee Hollandist
Mõte teha pood, kus puuetega inimesed saaksid kohapeal kaupa meisterdada ja sellega ka raha teenida, sündis Maarja küla juhataja Ly Mikheimi sõnul ringreisil Hollandis. «Seal on pood-töötoad väga tavaline lahendus, millega puuetega inimestele tööalast väljundit pakkuda ja neid ühiskonda paremini sulandada,» räägib Mikheim.
Esialgu annab pood tööd neljale Maarja küla elanikule, kelle hiljem vahetavad välja järgmised õppurid. Õpilaste ülesandeks on poejuhataja Piret Jansonsi sõnul valmistada müüki minevat kaupa. «Nad teevad seda, mida nad kõige paremini oskavad,» nendib Jansons ja lisab, et müügitööga tegeleb ta peamiselt ise.
Koos uue ja enamikule elu esimese töökoha saamisega pöördub ka noorte ülejäänud elu peapeale, sest nad kolivad kodusest Maarja külast elama Tartusse.
Linnas tuleb noortel ise hakkama saada nii korteri majandamise, ühissõidukitega liiklemise kui kõige muuga. Et pisutki kindlam tunne oleks, hakkab nendega koos elama belglasest vabatahtlik.
«Tartu – ilus linn. Ilus, ilus linn,» kordab Jaan Lehiste ega muretse suurte muutuste pärast, mis töö tema ellu toob.
Maarja küla juhataja Mikheim loodab, et tänu uutmoodi elu- ja töökogemusele suudavad vähemalt kaks õpilast neljast alustada edaspidi täiesti iseseisvat elu. Kolme aasta pärast võiks aga Mikheimi sõnul töökogemuse võrra rikkamad olla 60 noort, kellest 20 leiavad ka edaspidiseks tööd.
Siirus piiridesse
Lehistet ja tema nelja semu, kes samuti Tartus tööle asuvad, on neli aastat juhendanud Lya Veski. Õpetaja sõnul on puuetega inimesed sageli palju kohusetundlikumad ja usinamad töötajad kui tavalised inimesed. «Loomulikult peab kannatlik olema, aga tööd teevad nad tublilt,» lausub ta.
Käsitöös on noored ammu osavad, poodi tööle tulekuks läbivad nad aga ka teeninduskoolituse. «Nad on väga siirad ja neile on vaja selgitada, mis on sobilik,» rääkis Veski ning tõi näite laadalt, kus üks õpilastest oli laadalise rahakotti nähes hõiganud: «Sul on nii palju raha! Osta ka midagi.»
Õppur Lehiste naerab koos õpetajaga ja teab, et nii pole viisakas öelda. Ta teab veel midagi, mis on poe avamiseks oluline. «Masu on läbi ja algab majandustõus.
Reporterisaade ütles,» teatab ta asjalikult.
Masupilvi Maarja küla juhataja Mikheimi sõnul vähemalt esialgu poekese kohal pole, sest ettevõtmine sai toetust Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondist. Selle rahaga on võimalik juhataja sõnul poe majandamist toetada 2013. aastani ning seejärel loodab pood üksnes oma sissetulekuga hakkama saada.
Maarja küla
• Tartumaal Taevaskoja lähedal asuv Maarja küla on ainulaadne koht Eestis, kus vaimupuudega noortele on loodud toetav keskkond arenemiseks ja iseseisva eluga kohanemiseks.
• Külas elab 32 intellektipuudega noort vanuses 19–33.