Juba viiskümmend aastat on vanatehnika koguja Heino Prost koduhoovis arvukate põllutöömasinate kõrval putitanud 96 aastat vana Deeringu traktorit. Enam pole kaugel see päev, kui masinale võib hääled sisse panna.
Pool sajandit taastatud traktor hakkab valmima
10. november 2014, 22:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Toitesüsteem peale, õlid sisse ja läheb,» kinnitas Heino Prost, kes on vanatehnikat kogunud ja remontinud juba 60 aastat.
Tõsi, masina mootor seisab alles kuuri all, nagu tagumised rattadki, kuid kõik detailid on korda tehtud ning ootavad vaid traktori peale tõstmist.
Ainult tugevatele
Pildile jäädvustatud Deering pole Prosti kogus sugugi vanim traktor. Taastamist ootab veel koguni 105 aastat vana masin. Kes teab, kas sellele enam Eestis ja maailmas tagavaraosi leidubki.
Peaaegu valmis mudelile varuosade leidmiseks on peremees aga enda sõnul erinevate autodega maha sõitnud umbes miljon kilomeetrit. Ja sõit pole alati ainus vaev ja kulu, mis mõne tähtsa jupi hankimiseks tuleb teha. «Inimestega tuleb kaupa teha ja läbi rääkida,» kirjeldas Prost läbielatut.
Deeringu küljest on Prost enda sõnul lahti loksutanud ja hiljem kinni keeranud iga mutri. Samuti oma kätega paika sättinud käigukastis kõiki hammasrattaid. «Kellel närvid nõrgad, see taastamistööd teha ei saa,» märkis meistrimees.
USA päritolu 20-hobujõuline Deering oli omal ajal põllutöödel suur abimees. Ta suutis vedada kahehõlmalist atra ning ajas käima rehepeksumasinad.
Mootorit tõukab ringi petrooleum. Prost valab kokku 20 liitrit bensiini ja teist sama palju diislikütust ning vanad petrooleumimootorid tuksuvad samamoodi.
Kopsakas kogu
Heino Prost on mees, kelle poole pöördutakse ikka, kui tarvis mõne filmivõtte jaoks ajaloolist tausta või üritusele endiste aegade hõngu. Ta on käinud vähemasti 160 väljasõidul, võttes kaasa traktori või rehepeksumasina. Neist viimastest peab vanatehnika taastaja eriti lugu. Korralik peksumasin suutis neil aegadel, mil umbrohumürke ei kasutatud, eraldada viljaterade seast ka umbrohuseemned. Moodsal ajal saavad keemia ja kombainid sama tööga hakkama, kuid mõnel pidulikul puhul aetakse rehepeksumasin ikka välja. Prost ise on uhke selle üle, et ühe tema masina pealt on Kuno Areng isegi koori juhatanud.
«Ega mul neid palju ole, kolmkümmend tükki ainult,» viipas ta käega oma masinapargile. Ja tõepoolest, kuurialused ja hoovinurgad on täis taastamist ootavaid viljapeksumasinaid. Neist paljud seisavad õues koormakatte all seetõttu, et 2011. aasta lumerohke talv vajutas sisse suure kuuri katuse. Tuli äkiline sula ja ühelt katusepoolelt vajus lumi maha. Nii läkski katus tasakaalust välja. «Hirmsa raginaga vajus katus kokku,» ütles Prost.
Nüüd peab ta plaani kuur taastada, sest väärt vanatehnikat ei tohi ilmataadi küüsi jätta. Liiatigi on vähemalt viie peksumasina uuesti tehtud puitosa juba ootamas, et saaks vanad romud läikima lüüa.
Mõistagi ei käi kõiki töid suuresti oma rahakoti peal tehes asjad soovitud tempoga, kuid ühtegi masinat Prost müüa ei plaani. «Paljud muuseumid on oma eksponaate müünud, mina ei müü,» teatas ta resoluutselt.