Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2014/11/10/3509075t1h620d.jpg)
Kahe kõrgühiselamu vahel Narva maanteel Tartus hakkasid täna õhtuhämaruses vilkuma väikesed laternad ja mõned tõrvikud. Need olid Tartu luterliku Peetri kooli ja lasteaia lapsed – kokku 90 –, kes kogunesid koos õpetajate, töötajate ja direktor Tarvo Siilabergi ning oma vanematega rongkäiku.
Peetri kooli pere teekonnal Peetri kirikusse venis hubisevas valguses liikuv seltskond kohati paarisaja meetri pikkuseks. Kiriku uksel tervitas tulijaid koguduse õpetaja Ants Tooming ning soovis laternatulest soojuse ja valguse hoidmist kuni jõuluimeni. Seejärel joodi teed ja asuti koduteele. Nii sai tähistatud püha Martini päev, millest on tulnud rahvakalendrisse mardipäev.
Kirikukalendrisse on 10. novembri lahtrisse märgitud, et sel päeval aastal 1483 sündis reformaator Martin Luther, 11. novembril aastal 397 aga suri Toursi piiskop Martin. Just tema on see püha Martin, kelle loo oli õppealajuhataja Külvi Teder rääkinud päeval. Seesama lugu, mis on eeskujuks headuse, hoolivuse, kaastunde, halastuse, abivalmiduse ja soojuse jagamise poolest, oli enne rongkäiku rühmades ka läbi mängitud.
Vana lugu
Ükskord ammu-ammu elas üks vaga vapper sõjamees. Rooma sõjamehena võitles ta mitmel maal osavalt ja julgelt. Ungarimaal, kus oli tema kodu, oli tal naine, ja ükskord, kui ta oli jälle kaugel võitlemas, sünnitas tema naine esimese poja. Naine saatis kiiresti sõnumi võitlusväljale. Sõjameest rõõmustas see teade väga ja ta otsustas anda pojale nimeks oma suurima jumala, sõjajumal Marsi järgi Martinus. Kõik aga hakkasid teda lihtsalt Martiniks kutsuma.
Kui Martin suureks sirgus, sai temast niisama vapper sõjamees, nagu oli tema isa. Ja isa oli väga uhke poja üle. Kuid Martinil oli hea süda. Ta ei võinud kannatada tapmist ega loomade ja inimeste hätta jätmist. Kõikjal püüdis ta teisi aidata, kuidas aga oskas. Ükskord oli ta koos teiste sõjameestega koduteel järjekordsest sõjast, ja juhtus niisugune lugu, mis muutis kogu Martini edaspidist elu.
Nad jõudsid ratsutades ühe linna väravani. Väljaspool istus üks vaene ja õnnetu vanamees. Tal ei olnud seljas muid riideid peale räbaldunud särgi ja ta külmetas. Kui ta nägi tema ette ilmunud ratsamehi, viskus ta nende ette ja palus abi. Kõik teised sülitasid tema peale ja lõid teda, kuid Martin tuli hobuse seljast maha, tõmbas mõõga tupest välja ja lõi oma keebi keskelt pooleks. Ühe poole pani ta kerjuse õlgadele ja teise poole võttis endale ümber, hüppas siis hobuse selga ja ratsutas teistele järele. Kerjus oleks tahtnud teda meelsasti tänada, aga enne, kui ta jõudis toibuda, oli Martin juba läinud.
Järgmisel ööl nägi Martin niisugust und, et tema juurde tuli ingel, kes ütles: «Nüüdsest ei kutsuta sind mitte ainult Martiniks, vaid pühaks Martiniks.»
Kui Martin hommikul ärkas, tundis ta, et ei taha olla enam sõjamees. Ta pani mõõga ja kilbi relvakambrisse ning asus elama ühte väikesesse hütti, kus ta tahtis üksinda paluda jumalat ja samuti aidata kõiki inimesi, kes tulevad temalt abi paluma. Kõik vaesed, haiged ja nõrgad tulidki Martini juurde. Peagi tuli sinna palju inimesi, kes kõik hakkasid püha Martinit tema töös aitama.
Kui seal lähedal Toursi linnas vana piiskop suri, tahtis rahvas püha Martini uueks piiskopiks valida. Kuid Martin ei tahtnud sellest kuuldagi, vaid soovis oma väikeses hütis edasi elada.
Kui püha Martin kuulis, et rahvas talle järele tuleb, peitis ta enda ära. Inimesed tulidki ja otsisid teda igalt poolt, kuid ei leidnud. Äkki kuulsid nad, kuidas haned laudas valjusti kaagutavad. Nad läksid vaatama ja leidsid laudas hanede keskel istumas püha Martin. Inimesed tõid ta sealt välja ja hüüdsid kooris, et temast peab saama Toursi piiskop. Ta oli väga tark, töötas piiskopiametis suures teiste teenimissoovis ja ohvrivalmiduses.
Kui püha Martin suri, tundis rahvas, et tahab veel Martinile viimast austust avaldada. Nad panid ta kirstu, tõstsid kirstu lilledega ehitud parvele ja lasksid parve suurde jõkke, kus vood kandsid teda edasi. Kõik seisid kaldal, hoidsid käes põlevaid laternaid ja laulsid.
Ja sellel ajal – igal aastal, kui lehed langevad puudelt, ilmad muutuvad külmaks ja lundki võib sadada – sellel ajal tähistatakse püha Martini päeva süüdatud laternatega.
Laternatuli mujalgi
Mardipäeva tähistati laternatega täna õhtul mujalgi. Näiteks Tartu Waldorfgümnaasiumi õuel (Ploomi 1), sest koolipere on arvult suureks kasvanud ja tavapärast laternapeokontserti ei saanud kooli saalis enam teha.