Karlova teater andis võimsa avalöögi – oma avaetenduse – lavastusega «Karid ja kõrgused», mida näiteseltskond ise on nimetanud sügavaks kummarduseks Edgar Valterile.
Teatriarvustus. Kui kunstniku karid kasvasid kõrgusteks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põnev on astuda esimest korda üle Karlova teatri läve. Sisenejat võtab vastu esietenduseelne vilgas tegevus, lahke pererahvas ja hubaselt kodune saal. Lava on jagatud kaheks: ühel pool koht muusikutele, teisel pool hooletu elegantsiga kujundatud kunstnikuateljee.
Lava tagaseinas asuvatele kõlaritele on riputatud pildiraamid – kunstnikutöö Silver Vahtrelt on vaimustav peenimateski nüanssides. Kaasa arvatud avatud «köögiuksest» paistev raudahi, millel nii kunstnikule kui tema arvukatele külalistele kohvi keedetakse.
Muusika ja sõna põimik
Lava mõlemat poolt ühendab projitseeritud pilt Karlova teatri majast, mille nurga tagant piilub Edgar Valter ning aial ja katusel asjatavad kelmikalt tema joonistatud tegelased. Minu silmis kujutasid need Kaunimate Aastate Vennaskonda, kes ka selles lavastuses on mängu kaasatud.
Lavastus on muusikalis-sõnaline põimik Edgar Valteri eluloost. Leelo Tungal on kirjutanud luuletused kunstniku maalidest inspireerituna ja Toomas Lunge on need viisistanud.
Ansambli esituses kõlavad need mõjuvalt, igaühel taustaks maal, millele see luuletus-laul on loodud. Kohapeal on võimalik osta ka plaati lavastuse lauludega – ühtlasi võis esietendust nimetada plaadi esmatutvustuseks.
Usun, et paljude arvates oli Edgar Valter edukas kunstnik, kelle elus kulges kõik roosiliselt. Tema illustreeritud ja kirjutatud arvukad menukad raamatud justkui räägiksid sellest. Aga kuidas oli kõik tegelikult ja mis oli selle taga?
Lavastuses rullub lahti kunstniku elukäik, tema karid ja kõrgused. Valter kõneleb kolme suu läbi (Andres Dvinjaninov, Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv). See on väga hea lahendus, sest igaüks räägib oma lugu talle omase tunnetusega, kes humoorikamalt, kes pisut tõsisemalt. Eks igaühes meist on ju mitu külge, mitu mina, ning meeleolud kõiguvad servast serva.
Ehkki karisid puudutatakse publiku ees üsnagi palju ning kergelt võinuks lavastus minna melanhoolseks, on «Karide ja kõrguse» hingus helge ja humoorikas. Lavastus on kaasahaaravalt esitatud ja seetõttu hästi vastuvõetav ka kunstikaugemale inimesele.
Lood ja pildid kooskõlas
Imeline kooskõla on kolme näitleja ehk Edgar Valteri räägitavate lugude ja taustal vahetuvate kunstniku enda tehtud karikatuuride, skitside, illustratsioonide, maalide vahel – kõik kokku moodustas ülimalt mõjuva terviku.
Mäletan Valteri karikatuure omaaegsest huumoriajakirjast Pikker, olen Pokumaal vaadanud maale, aga nähes neid laval tema elu keerdkäikude kontekstis, omandasid need hoopis teistsuguse ja määratult sügavama mõõtme.
Ei ole saladust, et loomeinimesi inspireerivad looma just omaenda elus toimunud ja neid sügavalt mõjutanud sündmused. Selles Margus Kasterpalu lavastuses tuli see eriti võimsalt esile. Nägin Edgar Valteri loomingut hoopis teise pilguga.
Kindlasti soovitan lavastust vaatama minna ka nooremal põlvel. Näiteks kunstiõpetajad saaksid õpilastele teha meeleoluka ja hariva tunni Karlova teatris. Annab hästi kombineerida ja lõimida ka muusika- ja kirjandustunde.
Ja veel üks väike tähelepanek: seda lavastust on ilmselt parem vaadata pisut kaugemalt kui esiridadest, et laval toimuvast kui tervikust paremat ülevaadet saada.
Aireé Pajur on õppinud Drakadeemias näidendite ja stsenaariumide kirjutamist, läbinud lavastusdramaturgi praktika, kirjutanud näidendeid ja teinud kaastööd Draama ajalehele.
Esietendus
• Karlova teatri esimene lavastus «Karid ja kõrgused» esietendus 8. novembril.
• Tekstid valinud ja lavastanud Margus Kasterpalu.
• Laulusõnade autor Leelo Tungal, helilooja Toomas Lunge.
• Kujundanud Silver Vahtre, videokunstnik Pille Kannimäe.
• Laval Jüri Lumiste, Andres Dvinjaninov, Hannes Kaljujärv, Toomas Lunge, Indrek Kalda ja Ann Kuut.