Esmaspäeva kommentaar. Vahur Kalmre: Tartu linnaeelarve suur saladus

Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre. Foto: Margus Ansu / Postimees

See on nagu sügisene vihm, talvine lumi või kevadine päike, mis tuleb nagunii. Kui muidu on Tartu linnavõim üsna aval oma asjadest – ka pooleliolevatest – rääkima, siis uue linnaeelarve küsimuses on neil suu kohe lukus.

Enne, kui linnavalitsus esitab eelarve volikogule, ei taha keegi võimuliidust linna rahakoti uue aasta saladusi avada. Ei volikogu opositsioonile, ei ajakirjandusele, linnarahvast rääkimata.

Eriti vastuoluline tundub selline salatsemine nõndanimetatud kaasava eelarve valguses, mille kiitmisel linnavõim värve kokku ei hoia.

Iseenesest on kaasava eelarve raames 140 000 euro linnarahvale jagada andmine ju vahva. Kindlasti aga ei saa kaasava eelarve täielik eesmärk olla vaid pisku andmine rahva kätte, eesmärk peab olema suurem: et linnarahvas saaks paremini aru linnaeelarve koostamisest ja oskaks ennast selles protsessis nähtavamaks ja kuuldavamaks teha. Linnavõimgi on umbes sellisena kaasava eelarve eesmärgi sõnastanud.

Paraku näitab kogu eelarve ehk 140 miljoni euro arutamise suur salastatus, et tegelikult linnavõim väga ei taha rahvast oma mängumaale lasta.

Mis veel rahvast rääkida, isegi linnavolikogus opositsioonis istuva valimisliidu Vabakund esindaja Jüri-Ott Salmi soov volikogu arengu- ja planeerimiskomisjonis eelarve kohta enam infot saada lükati otsustavalt nurka. Kui eelarve esitatakse volikogule, siis palun väga, aga enne mitte – nii pareerisid võimuliidu esindajad opositsionääri soovi.

Mis see muud on, kui et meile, see tähendab linnavalitsusele, on antud privileeg – just niimoodi väljendas ennast sotsist abilinnapea Jarno Laur – eelarve koostada ja arutama hakkame seda alles volikogus. Ka linnapea Urmas Klaas on levitanud sõnumit, et aeg rääkimiseks tuleb alles novembri keskel, kui eelarve on küps volikogule esitamiseks.  

Pessimistlikumad linna arengu jälgijad võivad selle kohta öelda, et volikokku jõudnud eelarve üle arutamine on paljuski arutelu mängimine, sest suuremad valikud ja vaidlused on juba võimuliit isekeskis ära vaielnud. Vähem pessimistlikud võivad ju loota, et opositsioonil on jõudu teha alternatiivne eelarve või vähemalt viidata otsustavalt eelarve küsimärkidele, kuid seda jõudu ja otsusekindlust pole ükski opositsioon Tartus siiani eriti ilmutanud.

Miks siis ikkagi võimuliit nii kiivalt üldsust eelarve koostamise juurde ei lase? See on võimuküsimus, ei muud. Ja ehk ka mõnevõrra väike mugavuseküsimus.

Linnaeelarve kokkupanemine on linnale väga oluline küsimus ning selle üle otsustamine hoiab tegelikud võimuohjad kindlalt koalitsiooni käes. Raha jagamine on alati võimu üks kindlamaid instrumente ning miks see Tartus teisiti peaks olema. 

Mugavus võib sinna juurde tekkida seepärast, et kui asju teab vaidluste ajal liiga lai ringkond, siis tekib tõenäoliselt olukord, kus nii mõndagi otsust peab rohkem põhjendama, kui seda isekeskis tehakse. Vaidlejaid ja mõjutajaid oleks siis rohkem.

Need aga on põhjendused, millega Tartus küll leppida ei tahaks. Kui linnavõim on juba astunud esimese sammu ja nimetanud selle kaasavaks eelarveks, peaks julgema astuda ka järgmised, et kogu linnaeelarve tegemise protsess oleks algusest peale avalik.

Vaidlusi ei peaks kartma, neid peaks just soosima. See tugevdaks linnavõimu ja kodanike suhteid, mis Tartus peaksid olema palju lähedasemad.