Teise maailmasõja lõpust möödub peagi kolm inimpõlve, kuid sõjakoledusi ei saa unustada, sest sagedased sõjast mahajäetud lõhkemoonaleiud tuletavad neid meelde.
Jüri Laurson: teise maailmasõja tagajärjed ei unune
7. november 2014, 09:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole haruldane, kui seenelkäija, põlluharija või ehitaja leiab mõnes Eestimaa nurgas mahajäetuid roostes tapariistu ja lõhkemata lõhkekehi – kuule, miine, mürske ja isegi pomme.
Keegi ei tea, kui palju ohtlikke lõhkekehi on veel maapõues või vanades hoonetes peidus ja kustkohast nad võivad ootamatult välja ilmuda.
Riigis, kust sõda on üle käinud, toimuvad mahajäänud lõhkekehadega aeg-ajalt ikka veel õnnetused.
Ega Eestiski Sinimägedes ja Saaremaal Sõrve sääre metsaalustes ohutu pole. Eriti masendav, kui veel aastakümneid pärast sõda põhjustavad mahajäetud lõhkekehad süütute inimeste ja laste surma või invaliidistumist.
Hoiatuseks sõjast mahajäänud lõhkekehadega juhtunud õnnetuse tagajärgedest kirjutas 25. oktoobril ajakirjanik Ivar Kostabi Postimehes väga mõtlemapaneva loo «Sõda ja lapsed». Kostabi ise sai 70 aastat tagasi granaadiplahvatuses viga ning kannab mälestuseks tänini granaadikilde jalgades ja peopesas. Tal läks õnneks, ta jäi elama.
Mulle meenub samuti aeg pärast Teist maailmasõda, kui meie talu oli sõjas hävinud ja ema koos viie väikese lapsega pidi elama Tartu lähedal Viljandi maantee ääres asuvas Jüri Tõnissoni talus aiapoiste majas.
Tõnissoni talu puukoolist käisid sõja ajal üle ägedad lahingud. Endise puukooli võsastunud alal on veel praegugi näha mõned toona maasse kaevatud kahurite laskekohad, mille ümber vedeles siis igasugust lõhkeainet.
Karjas käies ja teiste poistega mängides põletasime lõkkes püssirohtu ja pildusime sinna ka lõhkekehi. Praegu imestan, et me niisuguses lõhkematerjalide leiukohas endid õhku ei lasknud ega meiega mõnda traagilist õnnetust ei juhtunud.
Arvan, et meid päästsid lõhkematerjaliga jändamisest ja sellega kaasnevatest õnnetustest Jüri Tõnissoni sugulase onu Augusti hoiatused.
Mäletan, et ta oli pikka kasvu proteesjalaga mees. Jalast oli ta ilma jäänud Esimeses maailmasõjas. Ta armastas lapsi ja selgitas meile lõhkeainete plahvatuse tagajärgi.
Lõhkeaine plahvatuse võimalikest tagajärgedest paremaks arusaamiseks tõstis ta proteesjala püksisääre üles ja selle alt ilmus nähtavale roosast materjalist ja metallist põlveliigendiga tehisjalg, mis kõndimisel kriiksus ja tegi lõka-lõka. See pani meid plahvatuse tagajärgedele tõsisemalt mõtlema.
Lõhkekehi võis siis leida igalt poolt. Tänapäeval nad enam kindlasti nähtavad pole, sest on aja jooksul mattunud mullapõue. Suur kogus miine ja püssikuule leidus veel 1946. aastal aiapoiste maja trepi all ja maja taga asuvas liivaaugus.
Liivaauku korjati siis kokku Tõnissoni territooriumilt leitud lõhkekehad ja usun, et need vedelevad kinniaetud liivaaugus praegugi.
Nende sealolust on niipalju teada, et kui kaheksakümnendatel aastatel taheti liivaaugu kohale tiiki kaevata ja kutsuti lõhkekehade kindlakstegemiseks kohale sapööriüksus, siis pärast asukoha uurimist ja mõõteriistaga kontrollimist selgitasid sapöörid, et demineerimine on väga ohtlik ja tiigi kaevamine tuleb ära jätta.
Eerikal, endise Tõnissonile kuulunud talu kõrval asunud maaülikooli õppehoone müüdi ära ja sinna rajati lasteaed.
Seega pole välistatud, et mõni lasteaiarühm üle tee endise puukooli võsastunud ja risustunud alale jalutama ei lähe, kus võib juhuslikult sattuda põõsastes kulukihi all võib-olla veel vedelevate lõhkekehade otsa.
Praegu oleks ülim aeg see mahajäetud puukool lasta sapööridel kontrollida, seejärel võsast ja risust puhastada ning kujundada sinna park.