Täna Postimehes: puruvaesele linnale jagus ahneid puuke

Kallaste endine linnapea Viktor Nukka ning raamatupidajad Aive Laumets (keskel) ja Kiira Leonova kohtusaalis. Foto: Kristjan Teedema

Painasin end 15. paksu toimikukaustaga ja veendusin, kuidas Eesti ühe väiksema linnakese rahakoti kallal toimetas kolm varganägu.

Toimikutest viis koosnes pelgalt tšekkidest, mille väike Kallaste linnake Tartumaal oma linnapeale Viktor Nukkale, pearaamatupidajale Aive Laumetsale ja vanemraamatupidajale Kiira Leonovale kinni maksis. Samal ajal selgub toimikuid lugedes, et see linn oli ja on nii naeruväärselt vaene, et ka kõige väiksemate tõeliste arvete tasumiseks polnud raha. Näiteks arvutite hooldamisega tegelenud ettevõtja oli nõus üksnes sularaha maksetega, kuna Kallaste linn oli talle võlgu. Ent ikkagi tegelesid linna pearaamatupidaja, vanemraamatupidaja ning linnapea lihtviisilise varastamise, oi vabandust, omastamisega.

See on mulle esimene kord lugeda ligi poolesaja lehekülje pikkust kohtuotsust. Kogu muu träna hulgas käib jutt pesukaitsmetest, kangetest õllemarkidest nagu Double Bock või Saaremaa X, Marlboro sigarettidest, koeramaiusest, alus- ja sukkpükstest, kingadest, trendipoe rõivastest, ehetest ja Kinderi üllatusmunadest. Pöörase kiirusega kahaneval Kallastel paistab raha jaguvat, sest linnaametnikel kütuselimiiti ja sõidupäevikuid polnud. Tangid palju tahad, linn maksab.

Kui uurija küsis Nukkalt, mida ta tegi kolme suitsulatikaga (aga selliseid oste oli rohkem), siis vastas linnapea, et «kui mina olen ostnud selle kala, siis on see läinud meeneteks». Üldse paistab Nukka elu mööduvat peost peoni – vanausuliste aastavahetuseks broiler, pepsi, krevetid, rumm, Borjomi. Broiler ja Borjomi korduvad Nukka arvetel liigagi sageli. Aga on ju veel grillfest, rockfest, noortelaagrid ja palju muid toredaid üritusi. Lisaks veel pidevad restoranides käigud erinevate põhjendustega.  Nukka käitub nagu jõuka linna meer, kolades mööda konverentse ja kohtumisi alates Itaaliast ning lõpetades Slovakkiaga. Kui on vaja minna Tallinna, siis on Viru hotellis ööbimine igati OK.

Tavalise toidupoe tšekkide ühekordsed arved ulatusid kolmikul kohati tuhandete kroonideni. Eelkõige raamatupidajad tegid igapäevaseid oste oma raha eest ja vormistasid tšekkide alusel majanduskulu aruanded, mille linn neile omakorda tagasi maksis.

Vanemraamatupidaja Kiira Leonova puhul jääb mulje, et tema ostiski peaaegu kõik kodus vajamineva linna kulul. Ostis igapäevatarbed, aga kka ema maja remondiks vajamineva. Leonova mees on tubli meistrimees ja sestap ka tööriistad linna kulul.

Tegelikult ei piirdunud naised kaugeltki ainult enda tšekkidega, nad adusid kiiresti lisateenistuse võimalusi. Laumets oli enda arvates kaval – tema käis kohaliku ehitusmaterjalide kaupluse, mööblipoe ja lillepoe müüjate-omanike juures ja pani ette, et nood hakkaks vorpima fiktiivseid arveid. Ja nad hakkasidki, saamata enda väitel aru, et tegu on kuriteoga. Ent sellest jäi väheks, Laumets viljeles ka arvetel olnud summadele numbrite ettekirjutamist, et saada linnakassast veelgi enam.

Leonova virutas tšekke juurde kust juhtus, muuhulgas oli tal meeletu kogus bussipileteid. Ülekuulatud tunnistajad kinnitavad, et nad kas ei tundnud Leonovat üldse või siis sõitis naine või mõni tema sugulane nende autos, aga sõidukis olnud tšekid olid hiljem kadunud. Kohtu jaoks polnud see kindlasti küsimus number üks, aga võib oletada, et Leonova või mõni tema lähikondne käis muuhulgas tšekke ka prügikastidest tuhnimas. «Võimalik, et tšekk vedeles mul autos ja Boriss Leonov võttis selle sealt ära,» rääkis üks tunnistaja.

Sain toimikust Leonova tarbimisharjumustest üsna põhjaliku ülevaate, lisaks kanatoodetele meeldib naisel lugeda ajalehte Komsomolskaja Pravda. Sellest, et Kallastes elatakse mingit täiesti isoleeritud ja omamoodi kosmilist elu, annab tunnistust ka asjaolu, et 9. maiks ehk võidupühaks, nagu linnapea Nukka seda ülekuulamisel nimetas, tegi meer veteranidele sõduriputru ja mõndagi muud. Lugejale mäluvärskenduseks, et massimõrtsuka Stalini väed okupeerisid, mitte ei vabastanud Eestit.

Loe edasi Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!