Stepan Karja: setu küla elulaad on hästi omapärane muu Eestiga võrreldes

Kuidas me pildistasime vana kommunaal­- ja kohtuajakirjanikku Meil oli tarvis eile teha Stepan Karja (81) intervjuu juurde pilti. Mõtlesime, et ta paneb kodus selga setu rahvarõivad, mis oleks nii tema raamatu kui ka siinse intervjuuga kenasti kooskõlas. Kuid neid pole tal mitte kunagi olnud. Siis läks mõte selle peale, et Stepan kirjutas ajakirjanikuna Edasis ja samuti algul Postimehes hästi palju kommunaal- ja kohtuteemadel. Kuid ühtki niriseva veega toru ei tulnud meelde ning nii jäigi nüüdne kirjanik toru juures fotole jäädvustamata. Kohtuteed me ka ei hakanud käima. Oli aga teada, et Stjopa tahab oma kodulähedasest Maxi­mast osta tänutäheks kommi raamatukogu naistele, kes tema romaani esitlust korraldavad, ja läksime temaga kauplusesse kaasa. Mandariinide, maiustuste ja kassade vahel leidus vähemalt kolm inimest, kes Stepani kui legendaarse ajakirjaniku ära tundsid. Ühega jäi romaanikirjanik ka veidikeseks vestlema. Foto: Margus Ansu

Vana hea kolleegi Stepan Karjaga tema kodus intervjuud tehes oli põhjuseks tema teine raamat, setu külaelu 1940. aastate algul kirjeldav romaan «Eelkoolid», ja selle peatne esitlus. Alustasime küsimusest: kas seto või setu?

Mõned kirjutavad nii, teised naa. Kumba sina pooldad?

See oleneb kontekstist, nagu öeldakse.

Sõnal setu on teisi tähendusi ka. Armetu hobune on setukas ja mingi loru või kaltsaka kohta öeldakse: nagu mingi räbalasetu tolgendab ringi. Niisuguseid viletsa väljanägemisega inimesi on omal ajal ringi liikunud. Rahva mällu on jäänud pidama, et sellise armetu inimese kohta sobib ütelda: käib ringi nagu setu.

Viimasel ajal on Kagu-Eesti intelligendid seto peale läinud üle ja see mõjub täitsa soliidselt. Ja külainimesed ütlevad ka enda kohta seto. Sõna setu on tulnud Eesti poole pealt.

Nüüd seto kohta aitab, eks sa ise kombineerid ja paned riimi, eks ole ...

Uues romaanis viid sa lugeja põhiliselt oma lapsepõlveradadele Petserimaal. Peategelane on väike Paul Võso­nurm. Samanimelise setu noormehe sekeldusi sõjaväeteenistuse ajal kirjeldad sa oma esimeses, mullu ilmunud romaanis «Prokrus­tese säng». Miks sa kirjutasid uue raamatu?

Ma vaatasin, et setu küla elulaad on omapärane muu Eestiga võrreldes, ja ma ise ei pea midagi eriskummalist välja mõtlema, kõik on niigi selline, et kaugemast kandist inimesele võiks huvi pakkuda.

Muidugi olen olukordasid ja inimeste suhteid teravdanud ja järsemaks teinud, on ju vaja raamatut huvitavamaks tempida. Mõned asjad on võetud samast külast teiste elust ja sugulastelt.

Potisetudest teed sa uues raamatus samuti möödaminnes juttu. Mäletan neid isegi oma lapsepõlvest 1960. aastate lõpul. Nad andsid kulunud riiete vastu savist potte ja müüsid neid ka raha eest. Üks aitas meil jänest tappa. Ega neist vist pikemalt raamatutes ei olegi kirjutatud?

Potikaupmehed sõitsid Lõuna-Eestis ringi, neid ikka teati. See oli talupidamise kõrval omaette tegevusala. Mõtlesin, et kui mul selle kohta on midagi öelda oma isa ja vanaisa järgi, peaksin seda ikka kirjutama.

Richard Rohul on üks raamat «Elusaatus» või «Elutee», kus on närukaupmehest juttu, aga ta ainult ütleb, et mees sellega tegeleb. Kuidas see täpselt käis, kus ta sõitis, mida ta nägi, sellest ei ole mitte midagi. Ma mõtlesin, et mina saan sellest täpsemalt kirjutada kui härra Roht.

Kui palju on sind ennast väikses Paulis, kes sinu uues romaanis elab koos isa, ema, vanema venna ja noorema õega nõnda lootusetult vaest elu, et mõnes kohas on seda nii valus lugeda nagu suskaks väitsaga?

Ikka üsna palju on.

Sul on ju ka tegelikult vanem vend, kes töötas vist miilitsas, nagu on samuti militsionäär raamatu Pauli vanem vend oma täiskasvanuelus?

Jah, mu vanem vend oli miilits, aga nimi on raamatus muudetud. Ja pere noorim laps on mul kirjutatud tüdrukuks, tegelikult oli meil poisslaps. Mõtlesin, et raamatus olgu pere mitmekesisem.

Esimestest lehekülgedest peaaegu poole romaanini käib tegevus Pauli kodutalus Timmo ümber. See mees on teinud enne Teist maailmasõda koostööd punastega ja selle eest otsivad teda taga Saksa võimud. Kas nii oli ka tegelikult sinu kodukülas?

Ta oli tegelikult ka olemas, detailid on mul välja mõeldud. Kes see enam mäletab 70 aastat tagasi kõike, aga miljöö on mul enam-vähem meeles. Eks ma pidin akna peal tolgendama ja vahti pidama, et keegi ootamatult ei tuleks ja teda meie pool ei avastaks. Ja roitsime ka meie metsas ringi.

Minu meelest oleksid sa võinud Timmo osalusega 250 lehekülge kärpida või avaldada tervikuna omaette raamatuna. Praegu mõjub see pisut väsitavalt. Järgmised leheküljed on vahelduslikud ja lugejasõbralikumad. Mida kostad selle arvamuse peale?

See tundus ju olevat huvitav, väga erandlik olukord siiski, ja inimesed olid peres häiritud, sest oli ebanormaalne olukord. See 1941. aasta talv oli väga raske ja pikk üle elada, iga päev ja öö oli väga keeruline ja venis pikaks. Seda tahtsin ka kirjutamisel näidata.

Ma vaatasin, et kui ma oleksin raamatu alguses hakanud isast ja emast, vanavanematest ja isa lapsepõlvest kirjutama, oleks see olnud väga igav. Inimene oleks lugenud paarkümmend lehekülge ja öelnud, et aitab küll.

Timmo varjamise tõin ettepoole, et meelitada inimene lugema. Ikkagi väga iseäralik ja pingeline olukord. Mõtlesin, et kui keegi seda loeb, ei taha ta raamatut pooleli jätta ja loeb ikka edasi.

Ma ei pannud lugemisel tähele, mis külas Paul ja tema pere ning Timmo tegutsevad? Vist Petseri lähedal?

Ma ei olegi küla nime kirjutanud. Paigutasin kodu raamatus praeguse kontrolljoone taha, Venemaa poole peale. Esialgu oli selline mõte, et jõuan ka oblasti tuleku ära kirjeldada, aga ei tea veel, kuidas sellega saab.

Mul tekkis teatud raskusi ümbruskonna kirjeldamisega. Ma olen sealt mõne korra läbi sõitnud ja paar korda olnud rahvapidudel. Ma ei osanud kirjutada, millega need inimesed seal talvisel ajal tegelevad, ja panin siis kirja, et käivad metsas puid tegemas ja lõiguvad tarbepuid.

Tegelikult ei ole Pankjavitsa ümbruses või pisut edasi Irboska poole, kuhu ma Pauli kodu umbes mõtlesin, suurt metsa, on ainult metsatukakesed siin-seal orgude vahel. Suuremad metsad jääva Pihkva-Riia kivitee taha, 17–20 kilomeetri kaugusele.

Mis seal ikka külainimestel talvel teha, talitasid loomi ja soperdasid niisama ümber maja. Päris vaestel taludel oli majapidamises vilja nii vähe, et ei saanud loomi kuigi palju pidada, ja heinamaad oli ju neil ka vähe. Nad pidid teenistust otsima kaugemal. Ja käisid siis Eesti poole peal metsatöödel ja kruusaaukudes.

Mis külas sa ise oled sündinud?

Suure-Rääptsova (Suurõ-Rääptsüvä) külas. Lauri Sommer on sellest külast üht-teist kirjutanud ja tal on mitu ebatäpsust, kirjutasin selle kohta Postimehes väikse arvustuse.

Hando Runnel on «Eelkoolide» tagakaanele kirjutanud, et see raamat on uus «Väike Illimar». Nii kiitvat võrdlust oli väga üllatav, kuid ka väga meeldiv lugeda. Mida ütled?

Ta on ise ka talupidaja poeg, see annab tunda. Linnamees vaatab mu raamatut kindlasti teisiti.

Sealsamas kirjutab Runnel, et raamatu «sündmustik on monotoonsevõitu, ent rahvateaduslikke kriteeriume kasutades võiksime rõõmustada: selle rahva tollase olemise ja hingelaadi põhja nägemine, tabamine ja edasiandmine on seninähtamatu». Kuidas kommenteerid?

Ta on üdini eesti mees, aga ei vaata ka meiesuguste peale, setu rahva peale viltu. Ma olen saanud nii aru tema hoiakust. Toimetamise ajal ta nurises raamatu keskmise, vanemate osa pärast. Ta soovitas ka lapsesilmadega nähtud osad ja tänapäeva põikavad osad trükkida erinevas kirjas.

Ma mõtlesin selle peale paar kuud, tegin midagi konkreetsemaks ja lühemaks, et oleks parem struktuur. Kirjastuses lõpuks otsustati, et ikka ei maksa eri kirjadega mängida.

Teatasid mulle ühes e-kirjas, et sinu romaani esitlusega samal päeval tähistavad 1966. aastal lõpetanud eesti filoloogid kursusekaaslase Jaak Põldmäe 72. sünniaastapäeva, viivad lilli tema ja teiste omaaegsete õppejõudude kalmudele. Miks on see sulle tähtis?

Ma kuulusin ka selle kursuse hulka. 1966 panin ma ülikooli ukse oma selja taga kinni, mul läks riigieksamiga nihu. Akadeemik Kahk hakkas minuga väga norima, hakkas minu käest nõudma eestiaegseid ajakirjanduses ilmunud artikleid keeleteadlaste vaidlusest. Ma ei teadnud sellest midagi, ma ei olnud neid lugenud.

Õppisid ikkagi viis aastat filoloogiat, kuigi lõpetamise kohta paberit ei saanud. Mida see õppimine sulle andis?

Juba läbikäimine kursusekaaslastega andis palju, sain näha ja kuulda, mis ümberringi toimub.

Ma olin muidugi pooleteraline, ma ei olnud ju keskkoolis käinud, ma olin Väimela tehnikumi lõpetanud. Kõiki neid üldaineid, nagu eesti keel ja saksa keel, võeti väga pealiskaudselt.

Ma läksin ülikooli pärast seda, kui olin käinud sõjaväeteenistuses ja mitmes töökohas töötanud, ja ma olin võrdlemisi vähe lugenud. Näiteks kirjandusteadlase Villem Alttoa väliskirjanduse eksami ärategemisel oli raskusi.

Suurem osa neist raamatutest, millest Alttoa rääkis, oli mul lugemata. Vähehaaval püüdsin seda lünka parandada. Kui suvel olid vaheajad, ma ikka lugesin, käisin raamatukogus ja ka ostsin, sest raamatud olid odavad.

Mida sa viimastel aastatel peale raamatute kirjutamise ja ajalehtedes arvamuslugude avaldamise veel oled teinud?

Kui paksu raamatu tegemiseks läks, jäid Õhtulehe lood ära, ei olnud sellist hakkamist ka enam.

Näe, su proua Asta astus just tuppa, ja nagu näha, tuleb ta kepikõnnilt. Kas sina ei käi kepikõndi tegemas?

Ma käin ilma keppideta jalutamas, süstemaatiliselt. Ma püüan režiimi hoida: õigel ajal magama, õigel ajal voodist välja, väike võimlemine, lõunauinak, söömine enam-vähem õigel ajal, magamaminek enam-vähem õigel ajal.

Tervis on kehvapoolne ja töövõime on väike. Püüan aega nii jaotada, et hommi­kupoole nokitsen arvuti kallal kaks tundi ja õhul kaks-kolm tundi. Tunnen, et kolm tundi on mõnikord juba palju.

Köögi remondi organiseerisin, seinad olid juba väga ko­narlised. Remondimehed krohvisid ja tegid lae korda, me Sveniga (poeg Sven Karja on Vanemuise dramaturg – toim) värvisime kahekesi. Ilus värv, puhas värk.

Kuidas saate prouaga oma elus pensioniga hakkama? Kas vajate poja ja tütre abi?

Saame küll hakkama. Ma kuskil ei reisi ja riideid ei osta. Ei ole ka selliseid lapsi, keda on vaja aidata.

Kolmveerand sajandit tagasi oli romaani «Eelkoolid» järgi elu Petserimaal ikka kohutavalt vaene ja vaevaline. Kas sa tead, mis elu seal praegu elatakse?

Need setu külad, mis on kontrolljoone taga, on täielikult venestunud. Mõned inimesed siiski hoiavad kuidagimoodi oma kodukohta alles. Näiteks ma tean, et Värskast on 10–12 kilomeetri kaugusel neli setu küla omaette nurgas, nii et Eestiga ei ole ühendust, ja kui sinna tahetakse minna, tuleb üle Petseri ja Krupa minna. Paar perekonda seal suviti ikka elab.

Kui tihti oled käinud Seto Kuningriigi päevadel?

Mõnikord olen käinud. See on tramburai, kuhu tuleb palju rahvast mujalt kokku.

Kindlasti jäi sul kahe raamatu kirjutamisest üle palju seda, mida võiksid ka lugejatele pakkuda. Mida praegu kirjutad?

Koolipõlvest on vaja midagi kirja panna. Püüan kirjutada. Runnel oletab romaani tagakaanel, et ma ei ületa üheski järgnevas köites seda, mis ma olen juba kirja pannud. Siin on tal õigus.

Meie ühine hea tuttav Mart Kadastik kirjutas kaks romaani ise ja kolmanda tegi Katariina Tammertiga kahe peale. Kas sina kavatsed ka kolmanda kirjutamisel naisterahva appi kutsuda?

Kadastik leidis ilusa sihvaka kaasautori. Ei ole mul kuskilt sellist võtta.