R, 30.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pööning varjas voorimehesaani

Jüri Saar
, reporter
Pööning varjas voorimehesaani
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hommiku 11 krundi omanik Kalev Pärt leidis lammutamisele määratud maja pööningult saani, mille ta loovutas maanteemuuseumile. Saanil käisid järel maanteemuuseumi asejuhataja Peeter Uibo (paremalt) ja peavarahoidja Rain Rikas.
Hommiku 11 krundi omanik Kalev Pärt leidis lammutamisele määratud maja pööningult saani, mille ta loovutas maanteemuuseumile. Saanil käisid järel maanteemuuseumi asejuhataja Peeter Uibo (paremalt) ja peavarahoidja Rain Rikas. Foto: Margus Ansu

Maanteemuuseum sai eelmisel nädalal rikkamaks saani võrra, mis tõenäoliselt oli sajandi eest Tartu voorimehe saan. Sellele näib viitavat saanil korduv number 408.

See number on värvitud saani kerele ja sellist numbrit kannab ka saanile kinnitatud metallplaat, millesse on pressitud vapi kujutis.

Maanteemuuseumi peavarahoidja Rain Rikas on püüdnud saani kohta lisainfot leida, aga eriti palju teada ei ole saanud. Tartu kohta on ta lugenud, et läinud sajandi alguses püüti voorimeheasjanduses korda luua. Voorimehi oli vähe, aga sõiduvahenditele kantud numbrid müstiliselt suured.

«Olen saanud lugeda kaebust, et Tartus oli numbritega tohuvabohu, üle viiesaja numbri. Tegelikult oli saane ainult mõnikümmend. Selline jutt oli ja sellega see saani number klapib,» ütles Rikas. «Voorimehesaaniks võime seda praeguse teadmise järgi pidada ja võime pidada ka Tartu saaniks. Selle teadmise ma sain.»

Samasuguseid saane pole maanteemuuseumi kogus varem olnud ja Rikasele ei ole selliseid saane ka mujalt silma jäänud. Üksnes ühel Läänemaa muuseumi valduses oleval fotol on kaunis sarnane saan.

Rikas hindas, et saan on pärit 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest. «Ega see vanem tõenäoliselt ei ole. Kui see oleks palju vanem, oleks see asendamise käigus hävitatud, aga ju siis oli niipalju uus, et oli veel Eesti ajal kasutusel,» rääkis ta.

Saan püsib küll ühes tükis, kuid sõitmisest on asi kaugel. «Tõstsime oma kuuri alla ja jääb ootama, kunas temaga saab midagi ette võtta,» selgitas Rikas. «Kunagi jõuab see ekspositsiooni, sõiduriista sellest enam ei saa. Nüüd on vaja otsustada, kas see läheb konserveerimisse või restaureerimisse. Esmalt tuleb saan puhastada.»

Rikas lisas, et muuseum tahab püsiekspositsiooni uuendada ja siis tuleb üks ruum, kuhu saab hobuajastu tehnika näidised välja panna, saanid ja vankrid ning muud taolised asjad. «Tulevikuplaanis on see. Tuleval aastal see veel ei juhtu,» märkis ta.

Saani vahendas muuseumile Kalev Pärt, kelle ellu tuli saan pärast seda, kui ta sõpradega ostis Hommiku 11 krundi, et sinna omale kodu ehitada. Suure aiaga krundil oli vana kehvas seisus agulimaja, mille lagi oli osaliselt sisse kukkunud.

«Ainus asi, mida endine omanik endale tahtis pidada, oli saan, mida ta ise näinud ei olnud. Kuid ta oli kuulnud, et seal on vanaisa või vanavanaisa saan. Ise ta seda kätte ka ei saanud,» jutustas Pärt.

Saan seisis pööningul korstna kõrval ja oli seal olnud ilmselt aastakümneid. Kui Pärt ja sõbrad selle kord alla olid toonud, täpsemalt nööriga alla lasknud, tehti endise omanikuga hoopis kokkulepe, et saani võib muuseumile anda, seal saab seda käia vaatamas ja lastele näitamas.

«Mina pidasin saani väärtuslikuks ja muuseum oli ka huvitatud. Ega sellest saanist midagi rohkem teada ei ole, pole enam vanemaid sugulasi, kellelt küsida,» jutustas Pärt.

Sõiduauto järelkäru kõrval tundub saan väike. Auto peale tõstmiseks piisas kolme mehe jõust.

Viimase aja oli saan kuuri all. «Hommikul tõstsin paar labidatäit linnusitta saanist välja ja mõned linnupesad,» sõnas Pärt.

Muuseum saab endal ka pildid saani varjanud majast, nagu see oli enne lammutamist, ja sellest, kuidas saan üleval korstna kõrval seisis.

Märksõnad
Tagasi üles