Vitraažimeister kinkis päevalilli

Foto: Margus Ansu

Klaasikunstnik Kristel Haidak askeldas neljapäeval Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku koridoriakende ees, paigaldades neile vitraaže, mis paljudele rõõmu toovad. Ühel on liblikad, teisel päevalilled ja kolmandal samuti päevalilled.

«Ikka tahad ju, et oleks natuke rohkem päikest,» sõnas ta.

Kristel Haidak on vitraažikunstiga tegelnud hulk aastaid. Tema esimene autorinäitus «Sind oodatakse ...» sai teoks tänavu augustis ja septembris Tallinna lennujaamas.

Kunstnik on kahe lapse emana ise palju kordi mõelnud selle üle, et igal näitusel peaks olema midagi lastepärast, siis ei hakkaks neil igav ja lapsevanemad saaksid ka suurt kunsti rahulikult vaadata. Iseenda näitust ette valmistades mõtles ta sedasama: teiste tööde vahele tuleb luua midagi otse lastele mõeldes.

Aga et päris niisama pole klaasitükkide, tina ja jootekolviga mõtet mässata, võttis ta kõigepealt ühendust lastekliiniku direktori Marika Kirsiga ning küsis, kas lastehaigla oleks nõus laskma mõnd oma akent vitraažiga katta. Täiesti tasuta.

Loomulikult oli doktor Kirss ideega päri, koos hakati kohta otsima ja lõpuks leidis kunstnik, et ühest vitraažist ei piisa, ta teeb parem kolm.

Marika Kirss ütles selle peale, et kunstniku niisugune žest on lausa haruldane.

Kristel Haidak on õppinud Tartu ülikooli maaliosakonnas. Aga maaliosakond jäi tal lõpetamata ning ta eriala on hoopis eripedagoogika. Just praegu on ta keskendunud oma lõputööle, milles uurib lugemistehnika mõju teksti mõistmisel tavakooli laste esimeses klassis.

Et kunsti luues rikkaks ei saa, on Kristel Haidak õppinud vahepeal küünehnikuks. «Mulle ju pintsli hoidmine sobib ja iluteeninduses töötamine rahuldab mu suhtlemisvajaduse. Vitraaže luues istun ma enamasti omaette,» rääkis ta. «Küünetehnikuamet aitab mul igas kuus ka arveid maksta ning mu lastel paremat kooliharidust saada.»