Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on selgelt näidanud, et lenduvate ühendite allikad on Lähte gümnaasiumi hoones olemas ning selgitanud ka võimaliku reaktsioonide jada, mis viib lenduvate ühendite tekkeni. Inimese poolt loodud orgaaniliste ühendite mõju ei tohi alahinnata – neid luuakse niivõrd kiiresti, et neist enamiku ohtlikkust pole teadlased jõudnud uurida, veelgi vähem mõõta ja veelgi vähem luua selgeid teaduslikult põhjendatud piirnorme.
Paljude inimese poolt loodud kemikaalide tegelik mõju on selgunud vaid pärast aastakümneid, kui kahju on juba korvamatu. Täiesti ettearvamatud olukorrad tekivad siis, kui erinevad kemikaalid omavahel kokku puutuvad.
Ka Lähte gümnaasiumi hoones tekkinud olukorra analüüs on väga keeruline, sest uuringuid ja teadmisi nende konkreetsete ainete kohta on vähe. Ning kui me üldse täpselt teamegi, millist ainet siiski otsida.
Isegi, kui me tõesti oleksime kindlad, et ainsaks võimalikus ohuallikaks on 2-etüülheksanool, siis võib tõdeda, et määratud kontsentratsioonid (kuni 23 µg/m3) on sarnased teaduskirjanduses määratletud kontsentratsioonidele, mille puhul mõju on selge ja ilmne.
Näiteks Uppsala ülikooli teadlased Norbäck jt näitasid aastal 2000 ilmunud artiklis ajakirjas International Journal of Tuberculosis and Lung Disease võimalikku seost polüvinüülkloriidist põrandakatete paigaldamise järgselt dietüülheksüülftalaadi (DEPH) niiskusest põhjustatud lagunemise, 2-etüülheksanooli lendumise ja astma sümptomite vahel. Seejuures õhus määratud 2-etüülheksanooli kontsentratsioonid olid vahemikus 2-32 µg/m3.
Küll ei tekita sellised sisaldused genotoksilist mõju või vähki (see ilmneb suurematel sisaldustel, millele viitab terviseamet poolt viidatud Saksamaa piirnorm 100 µg/m3), kuid uuringud on selgelt näidanud, et madalamatel sisaldustel esineb enam astmat, limaskestade ja hingamisteede ärritust, peavalu ja väsimust.