Erik Puura: Lähte koolimaja ohtusid ei tohi alahinnata

Erik Puura.

FOTO: Sille Annuk

Mida teeks igaüks meist, kui elamu keldris oleksid lekkivad tünnid ohtlike ainetega ja limaskestad tajuvad selgelt lenduvatest ühenditest põhjustatud ärritusi? Kas mõõdaksime õhus olevate ainete kontsentratsioone (neid, mida oskame mõõta) ja võrdleksime neid normidega (neid, millele norm on kehtestatud) või likvideeriksime viivitamatult ohuallikad?

Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on selgelt näidanud, et lenduvate ühendite allikad on Lähte gümnaasiumi hoones olemas ning selgitanud ka võimaliku reaktsioonide jada, mis viib lenduvate ühendite tekkeni. Inimese poolt loodud orgaaniliste ühendite mõju ei tohi alahinnata – neid luuakse niivõrd kiiresti, et neist enamiku ohtlikkust pole teadlased jõudnud uurida, veelgi vähem mõõta ja veelgi vähem luua selgeid teaduslikult põhjendatud piirnorme.

Paljude inimese poolt loodud kemikaalide tegelik mõju on selgunud vaid pärast aastakümneid, kui kahju on juba korvamatu. Täiesti ettearvamatud olukorrad tekivad siis, kui erinevad kemikaalid omavahel kokku puutuvad.

Ka Lähte gümnaasiumi hoones tekkinud olukorra analüüs on väga keeruline, sest uuringuid ja teadmisi nende konkreetsete ainete kohta on vähe. Ning kui me üldse täpselt teamegi, millist ainet siiski otsida.

Isegi, kui me tõesti oleksime kindlad, et ainsaks võimalikus ohuallikaks on 2-etüülheksanool, siis võib tõdeda, et määratud kontsentratsioonid (kuni 23 µg/m3) on sarnased teaduskirjanduses määratletud kontsentratsioonidele, mille puhul mõju on selge ja ilmne.

Näiteks Uppsala ülikooli teadlased Norbäck jt näitasid aastal 2000 ilmunud artiklis ajakirjas International Journal of Tuberculosis and Lung Disease võimalikku seost polüvinüülkloriidist põrandakatete paigaldamise järgselt dietüülheksüülftalaadi (DEPH) niiskusest põhjustatud lagunemise, 2-etüülheksanooli lendumise ja astma sümptomite vahel. Seejuures õhus määratud 2-etüülheksanooli kontsentratsioonid olid vahemikus 2-32 µg/m3.

Küll ei tekita sellised sisaldused genotoksilist mõju või vähki (see ilmneb suurematel sisaldustel, millele viitab terviseamet poolt viidatud Saksamaa piirnorm 100 µg/m3), kuid uuringud on selgelt näidanud, et madalamatel sisaldustel esineb enam astmat, limaskestade ja hingamisteede ärritust, peavalu ja väsimust.

Lisaks ei saa alahinnata ka situatsiooni psühholoogilist mõju nii lastele, vanematele kui pedagoogidele. Mitmed uuringud on näidanud, et teadmatus ja hirm võimalikest tervist kahjustavatest ühenditest tekitab stressi, mis on väga oluliseks tervisemõjuriks. Hetkel võib teha kokkuvõtte erinevatest uuringutest, et potentsiaalsed ohuallikad on olemas ja leitud, kuid nende mõju ei ole vastavalt episoodilistele mõõtmistele ja võrdlustele eksisteerivate normidega piisav selleks, et asuda neid likvideerima.

Ühest küljest saab terviseamet johtuda vaid konkreetsest seadusest ning selle alusel tekibki absurdne olukord, et kui piirnormi ei ole, siis oleks nagu kõik hästi. Selline käitumine oleks põhjendatud, kui kaalukausil oleks inimestes asjatu hirmu tekitamine.

Kuid praegu on hirm inimestes juba olemas. Ja fakt on see, et ka mürgised ained on põrandas olemas. Need imbuvad vaikselt ruumiõhku. Vaidlusküsimuseks on, kas antud sisalduses on need ohtlikud või mitte ning tõendusmaterjali selle kohta meil napib. Kuid kas on mõeldav, et sellises olukorras seame me võimalikku ohtu koolilaste tervise?

Eeltoodust lähtudes on soovitus viivitamatult välistada inimeste kokkupuude mürgiste lenduvate ühenditega ning tegelda ohuallikate likvideerimisega.

Tagasi üles