Priit Pullerits: liiga kerge põli

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Unustage kettaheide, kui sõelute välja Eesti kergejõustikus ala, mis on tipptasemel esindatud kõige arvukamalt. Samuti unustage odavise ja mitmevõistlus. Eesti esinduslikem kergejõustikuala on hoopis maratonijooks – ja seda koguni ajal, kui läbi aegade parimad maratoonarid, Jane Salumäe ja Pavel Loskutov, on juba aastaid tippspordist taandunud.

Tänavusi EM-võistlusi Zürichis veel mäletate? Seal startis tervelt kuus Eesti maratonijooksjat, kaks meest ja lausa neli naist. Kiire on siit tekkima järeldus, et vaat milleni viib igat masti pikamaavõistluste lisandumine Eesti jooksukalendrisse.

Kiired järeldused on tavaliselt ekslikud. Nii ka sedapuhku.

Asi on hoopis selles, et maratonijooksjate elu on liiga kerge. Need normid, mida täites nemad tiitlivõistlustele pääsevad, on tippspordi ehk maailmataseme kontekstis naeruväärsed. Selles veendumiseks vaadakem fakte.

Rahvusvahelise kergejõustikuliidu IAAF eksperdid on välja töötanud punktitabeli, et erinevaid alasid omavahel võrrelda. Sealt näeme, et nii meeste kui naiste maratonijooksu viimatine EM-norm, vastavalt 2:20.00 ja 2:45.00, on väärt 990 punkti. Uurime nüüd tabelist, millist tulemust on 990 punkti väärt teistel aladel.

Ja selgub, et meeste kõrgushüppes kõigest 2.10 (see annaks Eesti tänavuses edetabelis 5. koha), kettaheites ainult 56.39 (annaks 6. koha), kaugushüppes 7.35 ja odaviskes 73.08 (mõlemad annaks 7. koha), kümnevõistluses 7210 punkti (11. koht). Naiste 990 punkti maratoniaeg võrdub kõrgushüppes 1.79ga, kaugushüppes 6.01ga, 100 meetri jooksus 12,13ga, seitsmevõistluses 5444 punktiga. Need kõik on tulemused, millega ei mahuks Eesti tänavuses edetabelis kolme parema hulka.

Kui kiiresti peaks maratoonarid suutma joosta, et nad pääseksid tiitlivõistlustele võrdsetel alustel teiste alade esindajatega? Mulluse Moskva MMi B-norm, mis tagab osavõtuõiguse vaid ühele sportlasele, oli näiteks kettaheites 64.00, 100 meetri jooksus 10,21 ja 400 meetri tõkkejooksus 49,60. Maratonijooksus, kus on üks ja ainus norm, tähendaks see IAAFi punktitabeli alusel aega 2:12 kandis – ehk resultaati, milleks on Eesti ajaloos olnud võimeline ainult Loskutov. Tegelikult oli Moskva MMi maratoninorm 2:17 ning tuleva aasta Pekingi MMiks on IAAF seda veelgi allapoole lasknud, 2:18-le.

Kui maratonijooksu tagasihoidlikud normid poleks rahvusvahelised, võiks kahtlustada Eesti kergejõustikujuhte maratoonarite soosimises. Sest kergejõustikuliidu juhatuse kaheksast liikmest pooled on n-ö pikamaajooksu orientatsiooniga. Ent ega see, et korruptiivse tegutsemise kahtlustamiseks alust pole, paraku tähenda, et kergejõustikujuhid peaks lubama senisel olukorral kesta.

Tõepoolest, pole ju maratonijooksjate süü, et nemad teiste alade esindajaist viletsamate tulemustega suurvõistlustele pääsevad. Arusaadav ju: maratonis mahubki rajale rohkem sportlasi kui näiteks kettaheitesektorisse. Aga asi kisub ebaõiglaseks seetõttu, et kergejõustikuliit jagab sportlastele treeningutoetusi vastavalt nende sportlikule tasemele, mille mõõdupuuks on ... jah, te aimasite õigesti – tiitlivõistlustele pääsu normid.

Nii juhtus, nagu märgib kergejõustikutreener ja Tartu ülikooli dotsent Mehis Viru, paradoksaalne olukord pärast Londoni olümpia-aastat, kui Evelin Talts hakkas saama kaks korda rohkem toetust, kui sai 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi. Mis siis, et Talts lõpetas olümpiamaratoni tagasihoidliku ajaga 2:54.15 ja alles 103. kohaga, Mägi tuli aga olümpial 50,05ga 27. kohale ning lõpetas EM-finaali Helsingis koguni viiendana.

Niisugused võrdlused kinnitavad kõnekalt, et sportlastele nende taseme põhjal toetuste jagamine ei saa tugineda mingile kunstlikult seatud ja liiati ebavõrdsete normide täitmisele, vaid peab lähtuma tiitlivõistlustel saavutatud kohast. Sest ärgem unustagem, et ka sportlased on meie palgal: kergejõustikuliidu tänavuse esimese poolaasta kasumiaruandest selgub, et ligi 80 protsenti selle rahast tuleb riigilt. Ning tahaks näha spordisõpra, keda rõõmustavad kellegi kohad kolmandas, neljandas või, jesver küll, 11ndas kümnes. Rääkimata sellest, et niisuguste tulemuste eest, olgugi saavutatud tiitlivõistlustel, peaks niigi nappivaid toetussummasid jagama. Eriti veel olukorras, kus sportlane esindab Eestit haruharva ja siis ka sageli katkestab. Nagu on juhtunud nii mitmegi Eesti maratoonariga.