Neli presidenti nende ühise tuttava pilgu läbi

Hellar Grabbi, «Neli presidenti. Mälestuslikud esseed». Ilmamaa, Tartu 2014, 480 lk. Foto: TPM

Hellar Grabbi mälestuslike esseede kogumik «Neli presidenti» on seni arvustajate pilgu alt üsna kõrvale jäänud. Lausa üllatav on aga, et keegi pole varem nii intrigeerival teemal raamatut kirjutanud.

Pagulasajakirja Mana kauaaegsel toimetajal, kirjanduskriitikul ja memuaristil Hellar Grab­bil, kes hiljuti tähistas oma 85. sünnipäeva, on teiste kirjutajate ees üks suur ja haruldane eelis: ühel päeval avastas ta, et on «tõenäoliselt ainus elusolev isik, kes on suhelnud kõigi nelja Eesti presidendiga».

Sellest tõdemusest on sündinud kirev kogumik, kus isiklikud meenutused põimuvad punktiirse ajastukroonikaga läbi kogu 20. sajandi kuni meie päevini välja. Kaasatud on ka varasemaid artikleid ja kirjavahetusi.

Päts ja Rüütel

Meil on ajast aega kombeks olnud oma presidente kritiseerida, paljastada või ka uuemal ajal netikommentaarides lausa maa põhja tampida. Sel taustal on Hellar Grabbi positiivne, vaatlusobjektide elutööd väärtustav häälestus eriti sümpaatne.

Muljet avaldav on visadus, millega autor üritab rehabiliteerida meie esimest presidenti Konstantin Pätsi. Tema käsundusohvitseri pojana on Grabbi uuesti läbi kaalunud kõik poolt- ja vastuargumendid – eriti muidugi aastate 1939-40 suhtes – ning võtnud abiks ka ema Ella meenutused.

Grabbi asub tulisesse väitlusse meie ajaloolastega (Magnus Ilmjärv) ning väidab, et soome Pätsi-biograafia autor Martti Turtola «ületab mõistliku kriitika piirid ja muutub häbematuks» (lk 47).

Suure sümpaatiaga on analüüsitud Arnold Rüütli kohanemisvõimet ja tasakaalukust. «Nii nagu kuningas malemängus, astub ta ühe sammu korraga» (lk 19). Siin on põhjalikult dokumenteeritud nii hulk isiklikke kokkupuuteid kui ka mitmed taasiseseisvumise eel- ja järellood.

Meri ja Ilves

Esseistile igati tänuväärne objekt on muidugi ülimalt vastuoluline Lennart Meri. «Lennart võis olla ülbe ja väiklane, aga samas oli ta suuremeelne ja südamlik» (lk 118). Tema veidrusi ja seiklusi on Grabbi jälginud ja jäädvustanud ilmse mõnuga.

Kõige isiklikumaks läheb autor meie praeguse presidendi, oma kauaaegse vana tuttava puhul. «Olgu tänatud Toomase Hendriku isa ja ema, kes kasvatasid temast eestlase! Ühendriikide sulatuspotis polnud see kerge» (lk 190). Saame ülevaate Ilvese literaaditegevusest ja tööst Vaba Euroopa raadios.

Grabbi toob näiteks presidendi reageerimise saksa ajakirjanike hämmastusele, et Balti riikide kodanike meelest polnud natsiokupatsioon halvem kui Nõukogude oma: «te võrdlete inimsööjate toitumisharjumusi». Ja autor võtab kokku: «küünistest tuntakse ilvest» (lk 205).

Raamatu teises pooles sukeldub autor 1990. aastate poliitiliste heitluste keerisesse, siin on palju päevakajalist ajakroonikat, mis hälbib raamatu põhiteemast hoopis kaugele ning võiks huvi pakkuda pigem ajaloolastele kui tavalugejaile.

Ent samas leiame siit hea hulga värskel pilgul nähtud sissevaateid nii Eesti ellu (nt ringsõit Kirde-Eestis ja Narvas, lk 367–374) kui ka pagulasprobleemidesse (nt ajakirjanik Andres Jüriado ilmekas lühiportree lk 464–467).

Hellar Grabbi raamatus «Neli presidenti. Mälestuslikud esseed» on mitmeid ajaloofilosoofiliselt tabavaid sõnastusi, näiteks 1943. ja 1944. aasta võitluste kohta: «Kui üks väikerahvas võitleb oma elu eest, ei saa seltskonda alati valida» (lk 27).

Vahel ka vastu vaidlema ärgitavat mõttematerjali kõigi meie nelja presidendi kohta pakub teos aga kuhjaga.


Raamat

Hellar Grabbi,

«Neli presidenti. Mälestuslikud esseed».

Ilmamaa,

Tartu 2014,

480 lk.