Eestis ununenud mustrid jõudsid koju

Mustjala naise kostüüm (vasakul) ja Kadrina naise kostüüm, seelik ootamatu triibukombinatsiooniga. Foto: Kristjan Teedema

Iga ese on silmapaistev. Kõik on haruldane. Rahvakunstis ei ole kunagi kaht ühesugust asja. On väga tore, kui senine muuseumi kogu saab täiendust ning uurijail jätkub uusi põnevaid esemeid, mida silmitseda.

Just selliste sõnadega hindavad eile avatud näitust Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja Riina Reinvelt ja teadur-kuraator Reet Piiri. Nad on väga õnnelikud.

Jüri kihelkonna pruudipärja, sellesama, mida kroonprintsess Victoria eile hellalt oma kinnastatud kätega puudutas, saatis 1901. aastal Stockholmi Jüri kiriku pastor Rudolf Winkler. Koos pruudipärjaga saatis ta sinna ka samast kihelkonnast pärit mehe ja naise rahvarõivakomplektid, millesse kuulus nii palju esemeid, et neid korraga ühel mannekeenil eksponeerida polegi võimalik.

Millisele perekonnale rõivad täpselt kuulusid, ei ole kahjuks teada.

Küll on aga ajaloost teada, et juba 1873. aastal rajati Stockholmi Nordiska Museet ning et selle asutaja Artur Hazelius oli laia haardega mees, kes suunas pilgu Rootsist kaugemalegi. Ta lõi kontakte teiste Põhjala riikidega ning ikka sel eesmärgil, et koguda oma varaaita muude rahvakultuuride näidiseid, sealhulgas Eestist.

Eesti Rahva Muuseumi sünnini oli siis veel hulk aega, see asutati 1909. aastal.

Kui nüüd 21. sajandisse naasta, siis viimastel aastatel on Nor­dis­ka Museet alaliste depo­siitidena tagastanud mitmetele riikidele nende vanavarakogusid. Järg jõudis ka Eestini. Väikese valiku jätsid rootslased endale, 234 eset saatsid aga tagasi.

Eestile antud etnograafilistest esemetest moodustavad enamiku tekstiilid. Rõivakomplektid pärinevad peamiselt Eesti saartelt ja Põhja-Eestist.

Teada on, et esimesed Hiiumaa esemed läkitas Stockholmi Tallinna linnaarhivaar Karl Russwurm. Ning näiteks see, et 1920. aastate lõpus vahetasid Nordiska Museet ja Eesti Rahva Muuseum omavahel esemeid.

Eestist anti üle rahvariideid, kindaid, vöid, õllekanne. Vastu saadi Saami asju.

Teadur-kuraator Reet Piiri oskab naasnud esemeid vääriliselt hinnata ja nende eripära kirjeldada.

Näiteks on ta veendunud, et Jüri kihelkonna mehe ja naise kostüümid peavad olema pärit ühest ja samast perest. Sest naisekostüümis on üks kant tehtud samast kangast, mis mehe kaelas olev rätik.

Reet Piiri osutab ka Kadrina naise seelikule, millest on aru saada, et see on tõeliselt vana ja väärtuslik, sest seal on niisuguseid värvitoone, mida Kadrina seeliku puhul eestlased enam ei mäletagi.

Kõneväärt on ka Muhu naise tumedatriibuline seelik. «Meil endal ausalt öeldes sellist seelikut ei olnudki,» rääkis Piiri.

Muhu seelikute  üldtuntud värvid on kas sidrunkollane, mis tuli moodi Esimese maailmasõja paiku, või oranž, mis oli levinud enne seda. Veel vanemal ajal on Muhu naised kandnud Reet Piiri sõnul ka päris musta kurrutatud seelikut, umbes samasugust nagu saarlased kandsid.

Aga kui 1870. aastate paiku tulid Muhu naise seelikuisse esimesed triibud – kuna need olid mandril suurde moodi läi­nud –, siis olid need Muhu seelikus just sellised tumedad, musta ja punasega.

Reet Piiri märkis, et kuna Eesti rahvarõivatraditsioon on elav tänu meie laulu- ja tantsupidudele ning kogu aeg tekib juurde uusi koore ja tantsuansambleid, kes otsivad endale kostüüme, siis tänu Rootsist tagasitulnud Eesti esemetele on nüüd ka uusi ideid pakkuda.

Eile avatud näitusel on teinegi pool, nimelt näeb seal Rootsi disaineri Gudrun Sjödéni moeloomingut ja tarbekunstiesemeid, mis on inspireeritud just Muhu saare pärandist.