Lugu külmetavast kunstnikust Raadil

Kristjan-Jaak (Jim Ashilevi) hakkab tudengineiule (Jekaterina Novosjolova) luulet lugema. Taamal koht, kus kuningas käib jala, ja Raadi järv. Foto: Margus Ansu

Eesti esimeseks luuletajaks hinnatud Kristjan Jaak Peterson on laskunud maa peale. Sulaselget tõde Andres Keili lavastusest otsida ei tasu, kuid mõtlemisainet ja võimaluse luua oma tõlgendus saab vaataja küll.

Ühes Petersoniga on tulnud Johan Skytte, Gustav II Adolf, Aleksander I, läti luuletaja Eduards Veidenbaums, Petersoni sõber Alo ja needki, keda võib meie endi hulgas kohata.

Andres Keil on pööranud tähelepanu ajavahemikule 1819–1820, mil Peterson õppis Tartu ülikoolis.

Noorelt surnud andekas kirjamees astub meie ette eesti kirjandust tudeeriva Kristjan-Jaaguna (Jim Ashilevi), kes mõtiskleb teemadel, kuidas on maailm tekkinud, mis on elu mõte ning mis on inimese roll siin maailmas. Vastuste otsing käib läbi karmi elukooli, mida tudengiks olemine endast kujutab. Vähemalt Keili arvates.

Ideaalide otsinguis
Lavastuses on mitmesuguseid tegelasi, kes etenduse jooksul erinevatel aegadel välja hüppavad. Vaadeldavad isikud ja sündmused on teinud läbi ajalise nihke.

Tegelikult on aeg siinkohal suhteline mõiste, millega on küllaltki omavoliliselt ringi käidud. Seda huvitavam on aga jälgida laval toimuvat protsessi, mida ei ole kindla joonise järgi markeeritud.
Kõige meeldejäävama rollisooritusega esineb nimitegelasena Jim Ashilevi.

Ühelt poolt soodustab seda näitleja pilkupüüdev afroameerikalik välimus. Teisalt aga jääb meelde tundlik näitlejanatuur, mille esilekerkimisele aitavad kaasa nii väljendusrikas miimika kui ka plastiline liikumine.

Erilise kõla omandavad Ashilevi esituses luuletused mitme autori loomingust, milles on tunda täielikult kirjandusele pühendunud inimese hinge. Mänguliste ja ekspressiivsete ettekannete ajal kumab lisaks Petersonile Ashilevist aeg-ajalt läbi ka Henrik Visnapuu, kes on peategelase suureks eeskujuks seatud.

Ashilevi Kristjan-Jaak on romantiline ja traagiline, patriootlik ja mässumeelne. Omal ajal nii baltisakslaste kui ka oma rahvuskaaslaste hulgas tunnustamata jäänud Petersoni valdas pettumus, mille esiletoomiseks põrkuvad lavastuses kokku erinevad arusaamad sellest, mis on elus tähtsaim.

Lavastust läbiva kujundina on Kristjan-Jaagul kogu aeg külm. Külmakogemuse osaliseks saab ka publik. Neljanda seina lõhkumine aitab ehk veel pareminigi mõista tema püüdlusi ideaalide poole, need kulgesid üle kivide ja kändude.

Sobiv mängukoht
Kristjan-Jaak laskub maa peale tulvil lootusi. Pettununa tõuseb häälekalt tagasi taeva poole, taustaks mängimas The Peeter Volkonski Band.

Mõeldes loodusele, mõtleme suuremal või vähemal määral ka ajaloo ja mineviku peale. Maa mäletab seda, mis kunagi on juhtunud. Vahest on see põhjuseks, miks Tartu Raadi mõisa kaunis park mängukohana nii hästi toimib.

kas teate

Andres Keili autorilavastus
• Raadi mõisa pargis esietendus 5. augustil Eesti Teatri Festivali, Tartu Uue Teatri ja Valmiera Draamateatri «Kristjan-Jaak laskub maa peale».
• Teksti autor ja lavastaja Andres Keil.
• Kunstnik Tõnu Lensment.
• Kaasa teevad Jim Ashi­le­vi, Jekaterina Novos­jo­lo­va, Elina Pähklimägi, Jaanus Johanson, Kristjan Sarv, Tormi Torop ja The Peeter Volkonski Band.
• Järgmised etendused on 12., 13. ja 15. augustil.
Allikas: Eesti Teatri Festival