Päike oli äsja loojunud. Kalamehed, kes meelitasid Emajõe kaldal Kardla küla lähedal Prostal kala konksu otsa, kuulsid jõel mootoripodinat ja nägid paati ujujat taga ajamas.
Emajõe vallutamist segas vale toidusegu
9. august 2010, 10:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ujuja ja tema saatepaat kalameesteni jõudsid, tuli neile korrapealt meelde päeval raadiost kuuldud uudis Teet Daanielist. See pikamaaujuja üritab ju 24 tunniga ujuda Võrtsjärvest Peipsini.
«Jõhker mees!» ütles õngitseja Janek Värv. «Tuleb sihukese tambiga, nii kiiresti paneb, et... Ma oleksin ammu surnud – üle üheksa tunni ujuda!»
Õngitsejad said saatepaadis olijatelt teada, et nad on vahepeal seltsiks kaasa ujunud. «Aga ega öösel enam vette väga ei kipu,» kuulsid nad paadist.
Kui Daaniel kuulis valjuhäälset juttu, keeras ta ujumismütsi serva kõrva pealt üles. Keegi hüüdis seepeale toomasubaliku küsimuse: «Kuidas tunne on?»
«Raske,» vastas ujuja. «Vahepeal tuleb «kass» peale. See on vaimne seisund, mis hakkab kiusama, aga siis läheb jälle mööda.»
Daaniel tõmbas mütsiserva kõrva peale tagasi ja kroolis Tartu suunas edasi. Kuid tema enese püstitatud ülesanne jäi seekord täitmata. Saatuslikuks sai «kass» ja vale toiduvalik.
Start Rannu-Jõesuus
Start Rannu-Jõesuu silla juures oli rõõmus. «Jõudu! Libedat vett!» soovisid kalipsosse pugevale mehele saatma tulnud tuttavad ja lähedased, samuti enneolematut sündmust uudistama kogunenud huvilised.
Viimsi Veeklubi pikamaaujujat oli tulnud intervjueerima ka Kanal 2 reporter. Nii said televaatajad teada, et Daanielil on kavatsus läbida Emajõgi ujudes otsast otsani – seda ei ole teadaolevalt veel keegi teinud –, kusjuures veest välja tulla loodab ta Peipsis ööpäev hiljem.
Daanielil olid saatjad ka jõel. Sajahobujõulise mootorpaadi Mia pardal olid lisaks paadijuht Andres Sütile arst Tuuli Paju ning ujujale toidu ja joogi jagaja Reijo Kesa. Söömine ja joomine käis vees, kavakohaselt pidi ujuja võtma iga tunni tagant sööki vedelal kujul ja jooma iga 15 minuti järel.
Hiljem selgus, et just valesti valitud toidusegu sai Emajõe vallutamisel saatuslikuks.
Nagu on lugeda ürituse puhul sisse seatud veebiblogist (http://emajoeujumine.blogspot.com/) läks alguses kõik hästi.
Esimene sissekanne jäädvustab stardi aja ja temperatuurid (kell 12.00, ilm 26, vesi 23 kraadi).
Teine sissekanne teatab, et esimese viie tunniga läbis ujuja 21 km. «Teedu enesetunne on hea ja kõik näivad olevat rõõmsad ning naudivad ilusat ilma. Paadimees Reijo hoolitseb kõhutäite eest ning tema sõnutsi on Teet juba kaks prisket portsu söönud, et ikka energiat lõpuni jätkuks, ja joonud korralikult iga 15 min järel.»
Blogipidaja märgib muu hulgas, et Palupõhja küla juures täheldati hulka rahvast jõe ääres lehvitamas, samuti Vanasaare küla juures. Kärevere sillal tervitas ujujat plakat «Kohtumiseni Peipsil».
«Seltskonna meeleolu on optimistlik ja kõik sujub hetkel veel plaanipäraselt,» kirjutab blogipidaja olukorrast Kärevere silla juures. «Oli küll probleem vahepeal ülesöömisega ja toit ei tahtnud enam hästi seedida, kuid menüü korrigeerimine parandas enesetunnet.»
Viimane märkus teatab ujumise katkestamisest. «Kahjuks peame teile kurbusega teatama, et Emajõe ujumine tuli 43,6 km pealt katkestada seoses ujuja halva enesetundega. Hetkel ollakse teel Tartusse arstlikule läbivaatusele ja siis tehakse tulemustest kokkuvõte.»
Daaniel langetas otsuse lõpetada ujumine kell 22.29. See juhtus Amme jõe suudme juures, paar kilomeetrit eemal sellest kohast, kus talle elasid häälekalt kaasa kalamehed.
Aasta pärast taas
12 tundi hiljem oli ujuja hääl taas reibas. Miks oli vaja katkestada ja millal ta võtab Emajõe järgmine kord ette?
«Võib juhtuda, et järgmisel aastal proovin uuesti, sel aastal enam ei jõua,» ütles Daaniel. «Katsume toidu osas valivamad olla. Seekordne ebaõnnestumine jäigi toiduvaliku taha. Tekkisid toitumishäired, ei olnud enam võimalik edasi ujuda.»