/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2103195t1h82a0.jpg)
Miina Härma gümnaasiumi direktor Ene Tannberg leidis Viljandi koolitulistamisest rääkides, et segaduses on nii õpetajad kui õpilased.
Ene Tannberg: peame õpetajaile toeks olema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga olen ka seisukohal, et ei ole mõtet hakata paanikahoos tormama ja erinevaid asju ette võtma, mis võib külvata veel rohkem segadust. Meil on esialgne mõte, et kui õpilased küsivad teema kohta, siis sellest rääkida.
Meil oli tükk aega tagasi plaanitud just tänaseks õpetajate sisekoolitus, mida teevad meie tugispetsialistid. See oli kavandatud õpilaste stressist ja depressioonist – kuidas seda ära tunda ja kuidas lapsi aidata. Tugispetsialistidega hommikul arutasime, et muudame natuke koolituse fookust.
Tavaline koolipäeva rutiin toimib, aga üritame aidata õpetajatel vastata küsimustele, mis võivad õpilastel tekkida.
Oleme mõistagi mõelnud ka sellele, kuidas toetada õpetajaid. Sest tegelikult oli see rünnak ju õpetaja vastu. Hästi palju on räägitud, kuidas õpilastega käituda, aga me ei tohi ära unustada, kuidas õpetajatele toeks olla. Ka meie kooli õpetajad, kuulnud Viljandi uudistest, olid sõltuvalt iseloomust ja temperamendist täielikus šokis. Küsimus on vaid, kuidas keegi seda sisimas läbi elab.
Meil on olnud igal aastal turvalisuse koolitused, kuidas käituda ohuolukordades. Senini on peafookuses olnud evakuatsioon, kui peaks puhkema tulekahju.
Iga õppeaasta alguses tuletame õpetajatele meelde, kuidas käituda ohuolukorras, oleme rääkinud ka teistlaadsetest ohuilmingutest, ka tulirelvade kasutamisest. Kooli kantseleis on üksjagu aastaid mikrofon, et kui on erakorralises olukorras kohe ja kiiresti vaja teavet anda kogu kooliperele, siis kooli raadiovõrgu kaudu saame seda teha. Selle süsteemi panime kooli Soome sündmustest ajendatult mitu aastat tagasi.
Praegu kutsutakse üles rohkem märkama. Viljandi juhtumis tuli välja, et Facebookis olid justkui vihjed juhtuma hakkavale olemas, kuid me ei saa ometi kutsuda üles lapsevanemaid ja õpetajaid laste kontosid kontrollima. Inimestele peaks privaatsfäär jääma.
«Terevisioonis» küsis psühholoog hästi, et mida see märkamine siis ikkagi tähendab, mida me teeme. Minu arvates tunneme puudust, kogu Eesti õpetajaskond, sellest, et meil ei ole piisavat ettevalmistust, kuidas säärastes olukordades käituda. Ka ennetavalt. Ja mida siis ikkagi peab märkama.
Kinnised või konfliktsed õpilased nii väga ei lase omale naha vahele pugeda ja selle üritamine võib asja hullemaks teha. Oma koolis olen väga rahul sellega, et meil on nii psühholoog kui sotsiaalpedagoog, kes tegelevad õpilaste probleemidega õppetööst suheteni.