Õpilaste katsumused on karmid nagu elus

Tartu kutsehariduskeskuse õpilasfirmas Spaatlitäis Kreemi tegutsevad tulevased pagarid-kondiitrid Mai Visnap (vasakult), Anneke Vomm ja Merilin Köörna. Kaalul nende ees martsipanist multikategelased.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartus on kaks uhiuut firmat: Spaatlitäis Kreemi valmistab lastepäraseid torte, rullbiskviite ja minikooke ning Viipsik pakub käsitöökoolitusi. Mõlemad on kolmeneiufirmad, täpsemalt Tartu kutsehariduskeskuse õpilasfirmad.

Teine õpilasfirma kannab nime Viipsik. Kodumajanduse õppurid Grete Raaperi (vasakul), Kristin Zilinski ja Kairi Soo pakuvad huvilistele käsitöökoolitusi. Õlgadel on Haapsalu sallid ja laual karp sokkidega.

FOTO: Kristjan Teedema

Juhendaja Ena Drenkhan ütles, et juba viis aastat pole Tartu kutsehariduskeskuses õpilasfirmasid loodud, kuigi jah, väiksemaid omaalgatuslikke ettevõtmisi on olnud.

Kutsehariduskeskuses omandatakse aga nii palju praktilisi oskusi, et ettevõtlik noor ei tohiks äriidee leidmisel küll millegi üle kurta, kui ainult tahtmist jätkub. Õnneks on sel sügisel õpilastel tahtmist jätkunud.

Spaatlitäis Kreemi loojad Merilin Köörna, Anneke Vomm ja Mai Visnap õpivad pagariks-kondiitriks. Neil on käsil kolmas aasta ning seljataga juba pikad praktikanädalad nii oma koolis kui ettevõttes.

Merilin Köörna meenutas oma praktikat ühes Tallinna pagariäris ning arvas, et just sealt see julgus talle tuli. Seal õppis ta martsipanikujukesi tegema ning seal avanes võimalus ka endal tellimust täita.

«Ükskord mul õnnestus omatehtud tort isiklikult kliendile üle anda ning see tekitas väga hea tunde,» kõneles ta.

Merilin Köörna rääkis oma vanemast õest, kes oli kunagi kommertsgümnaasiumis käies ka ise õpilasfirma loonud ning sellega – nagu Merilin iseloomustas – täiega põrunud.

«Ole minust parem,» utsitanud teda õde.

Merilin Köörna kutsus oma kursuseõed Mai Visnapi ja Anneke Vommi kampa ja nad hakkasid uurima, kas kutsekooli õpilased üldse saavad õpilasfirmat luua või ei. Selgus, et saavad küll.

Kutseõpetaja Lilija Suburgi juhendamisel astusid nad seepeale firma loomiseks kõik vajalikud sammud. Nad said loa töötada kooli köögis ja kasutada sealseid töövahendeid. Nad määrasid ära oma kapitalivajaduse ning müüsid aktsiaid. Raha kulus toiduvärvide, šokolaadi ja martsipanivarude soetamiseks.

Siis ilmus Spaatlitäis Kreemi Facebooki ning sealt võib juba igaüks näha, mis laadi maiuseid nad pakkuda mõistavad.

Eelmise reede hommikuks ei olnud õpilasfirmal Spaatlitäis Kreemi veel ühtegi tellimust. Esimene saabus mõne tunni pärast, sama päeva lõuna paiku.

Vardaklõbinaga kasvanud

Kolm Tartu kutsehariduskeskuse kodumajanduse eriala õpilast – Kristin Zilinski, Kairi Soo ja Grete Raaper – on sellised tüdrukud, kellest üks kudus oma vanaema kõrval juba nelja-aastaselt, teine heegeldas viieselt ning kolmas oli kooli käsitöötundides nii nobe, et kodutöödeks midagi teha ei jäänudki.

Nende tüdrukute äriidee sündis kutseõpetaja Tuuliki Vuksi autos, mis sõidutas neid Viljandi kultuuriakadeemiast koju Tartusse. Viljandis olid nad käinud vaatamas, milliseid lõputöid kõrgkooli käsitööinimesed teevad.

Autos tekkiski mõte, et võiks ju ise ka inimestele käsitööoskusi jagada. Ja miks mitte omaenda firma alt.

Nüüd on väike ettevõte valmis. Selle nimi on Viipsik ning see tähendab vihipuud, mis on abivahend kerast lõnga vihti kerimisel.

Viipsik sai tuleristsed eelmise nädala kolmapäeval, mil kutsehariduskeskusesse tulid huvivisiidile Põlvamaa keeleõpetajad. Et päev täie ette läheks, oli neil kavas ka käsitöökoolitus.

«Päris hirmus oli algul nende ette minna,» tunnistas Kairi Soo.

Põlvamaa pedagoogidel oli aega poolteist tundi ning nad soovisid selgeks saada papist ja paberist karbi meisterdamise.

Grete Raaper meenutas, et kuigi nende klientideks olid pedagoogid, olid nad täpselt nagu täiesti tavalised õpilased. Sellised, kes lobisevad palju, kes ei viitsi hästi kuulata ning kellele tuleb kõike mitu korda üle seletada.

Ühe papitahvli, millest pidi jätkuma materjali kahele karbile, rikkusid nad ära sellega, et lõikasid esimese karbi valepidi välja.

«Õpetamine oli aga huvitav kogemus ja me saime päris kenasti hakkama,» arvas Kristin Zilinski lõpuks.

Viipsiku tüdrukud rääkisid veel, et nad on peale karbi meisterdamise valmis õpetama ka Haapsalu salli ja sokikudumist ning näiteks sokile etnograafilise kanna tegemist.

Viipsikulgi on Facebooki konto, kus nende kohta teavet leiab.

Kasum pole ainus kasu

Juhendaja Ena Drenkhan, kes on ostnud endale mõlema õpilasfirma aktsiaid, ütleb, et ta loodab investeeritud summast mitte ilma jääda. Kasumist olulisem on tema sõnul aga toetada õppijaid ja pakkuda neile ettevõtluskogemust.

Õpilasfirmad registreeritakse sihtasutuses Junior Achieve­ment Eesti ning need ehitatakse üles väikefirma tegutsemise põhimõtetel. Õpilased valivad toote või teenuse, koostavad põhikirja, jagavad ametid ja tööülesanded ning teevad äriplaani.

Ühe õppeaasta jooksul omandatakse firma juhtimise ja meeskonnatöö oskusi. Firma töötajad teenivad palka tootjate, müüjate või juhtidena. Kogu tegevuse vältel peetakse finantsarvestust ja firma tegevuse lõpetamisel koostatakse aastaaruanne. Õppeperioodi lõpus õpilasfirma likvideeritakse.

Igal aastal selgitatakse Eestis välja parim õpilasfirma.

Õpilasfirmad

• Sel sügisel on SAs Junior Achievement Eesti registreeritud ja registreerimisel 80 õpilasfirmat.

• Tartus on peale loos kirjeldatute veel kuus õpilasfirmat, neist kolm on Treffneri ja Härma gümnaasiumis ning kolm on loomisel samuti Tartu kutsehariduskeskuses.

• Tartumaal on kuus õpilasfirmat – Luunjas, Elvas ja Nõo reaalgümnaasiumis.

• Õpilasfirmasid saab registreerida terve õppeaasta jooksul, kuid lõviosa neist registreeritakse oktoobris ja novembris.

• Kutsekoolide õpilasfirmasid ei looda palju: eelmisel õppeaastal tegutses seitse õpilasfirmat seitsmes kutsekoolis.

• Eelmisel aastal oli õpilasfirmasid kokku 205.
--------------------------------------------

Arvamus

Merilin Köörna

Õpilasfirma Spaatlitäis Kreemi juhataja

Reedel helistas meile esimene klient ja küsis infot tordi tellimise kohta.

Et meil algas parasjagu kehalise kasvatuse tund, siis vastasin, et võtan temaga peagi ühendust ning siis räägime pikemalt.

Kella kahe paiku kirjutasingi ma kliendile kirja ning küsisin tema täpsemaid soove tordi kohta.

Õhtul helistas klient mulle tagasi ning küsis esmalt torti Barbie-nukkudega. Enne kui ma jõudsin vastata, ütles ta, et tellib selle siiski inimeselt, kes on Barbiedega torti varem teinud. Minult uuris ta edasi, kas me jõuaksime teha pühapäevaks ühe pooleteisekilose tordi. Vastasin jaatavalt.

Natukese aja pärast helistas klient uuesti ja ütles, et soovib veel teistki torti, sest neil on koos sünnipäevalapsega plaanis ka külla minna.

Tordid pidi olema roosad ning seal pidi olema kasutatud elektrisinist värvi. Kaunistamise kohta öeldi, et me võime teha sellised, mis meile endale meeldiks siis, kui me oleksime seitsmeaastased tüdrukud.

Laupäeval küpsetasime biskviidid, panime tordid kokku ning tegime kaunistusi. Laupäeva õhtul vaatasime tortide värvitoone ning leidsime, et elektrisinine ei sobi kuidagi. Võtsime kliendiga ühendust ning tegime ettepaneku kasutada roosasid toone, valget ja pruuni.

Pühapäeva hommikul vara kell pool kaheksa tegime viimased kaunistused ja katsime tordid martsipaniga. Ühe tordi kaunistusteks said lipsud ja suur lilleõis ning teisele paigutasime kaks öökulli, kes istuvad puulehtede vahel.

Klient jõudis kohale peaaegu tund aega varem, nii tuli tal kahjuks veerand tundi oodata, kuni saime mõlemad tordid üle antud.

Täna (eile – toim) saime tagasisidet ja see ei olnud positiivne. Klient oli oodanud vau-efekti tordi kaunistamise osas. Ta ütles, et on palju käinud laste sünnipäevadel ja seal on olnud palju vapustavamaid torte. Laste arvamust me ei tea.

Ise arvan, et me tegime head tööd. See oli meie esimene tellimus. Järgmisel korral anname endast aga veel rohkem.  Me oleme alles kolmanda kursuse pagarid-kondiitrid ja püüame igast kogemusest õppida.

Tagasi üles