Telelegendid jõudsid Tartusse

Spordimuuseumis saab kolmapäevast vaadata tuntud tele- ja teatrikunstniku Gunta Randla loomingut, mille hulgas on nii legendaarsed Leopold, Äpu, seitse pöialpoissi kui ka «Mõmmi ja aabitsa» tegelased.

Eile lõuna ajal spordimuuseumis näitust üles pannud Randla ütles Tartu Postimehele, et andis Eesti televisioonis töötatud kolmekümne aasta jooksul välimuse rohkem kui paarikümne lastelavastuse tegelaskujudele.

Tema tuntuimad tööd on «Mõmmi ja aabits» (1973–1976), «Väike nõid» (1975), «Meie maja tsirkus» (1977), «Onu Tik-Taki seiklused» (1981), «Kõige suurem sõber» (1988), «Hei, pöialpoisid» (1988) ja «Kadekops» (1990).

«Alguses olid ju mustvalged aastad. Pärast tuli seesama «Mõmmi ja aabits» värvilisena uuesti,» meenutas Randla esimesi teleaastaid. Ta tunnistas, et talle endale on kõige südamelähedasemad Kadekopsid.

«Üks kollane Kadekops. Ta oli väga lihtne, armas, natuke rumal ja südamlik,» põhjendas Randla. Kui tavaliselt on nukk kas marionett, käpik või Jaava nukk, siis Kadekopsid tehti käpikutena, kuid neid sai liigutada ka nagu marionette.»

«See oli väga keeruline. Panime raskused jalgadesse ja siis poisid liigutasid neid ritvadega eemalt,» kirjeldas ta.

Lätis sündinud Randla sattus esimest korda telemajja tööle juba 1968. aastal, kui õppis veel Eesti kunstiakadeemias (toona Eesti riiklik kunstiinstituut – toim) teatri- ja telekunstnikuks. Lisaks telelavastustele on Randla teinud kujundusi ka Vanemuise ja nukuteatri lavastustele.

Näitus juubeliks

Eesti rahvusringhäälingu muuseumi arendusjuhi Tiit Kimmeli sõnul oli möödunud aastal 70. sünnipäeva tähistanud Randla näitus kõigepealt üleval telemajas. Peale seda on legendaarsed teletegelased käinud Haapsalus, Tapal ning ka Toompea lossi kunstisaalis.

«Meie soov oli teha kummardus Eesti telekunstnikele. Eelmisel aastal oli ka «Mõmmi ja aabitsa» 40. ja «Kõige suurema sõbra» 30. sünnipäev. Need on kunagistele lastele tähtsad kangelased ja lausa põlvkondi üles kasvatanud lastesaadete ikoonid,» rääkis arendusjuht.

Näitus on Kimmeli sõnul  ka ise proovimiseks. Näiteks Leopoldi kostüümi saavad kõik külastajad endale selga panna.

«Külastajad saavad ekraanidelt vaadata saatelõike ja see on puhas äratundmisrõõm. Aga nad saavad ka ise nukuteatrit teha. Tegelikult on see osalusnäitus, kus saab ise käed külge panna,» selgitas ta.

Kunstniku elutöö

Randla sõnul tekitab näituse ülespanek temas alati väga sooja tunde, kuid tollased ajad on tal kogu aeg meeles.

«See on ju minu elutöö ja ma olen õnnelik, et mul see on. Ma ise poleks nii kaugele jõudnud. See oli ju tohutu suur tööd, sest materjali oli meeletult palju,» lausus ta.

«Kuigi need nukud on juba ammu tehtud, pole nad koledaks muutunud ega tolmunud,» rõõmustas Randla. Ta rõhutas, et tegelikult tuleks meeles pidada ka teisi tolleaegseid televisioonikunstnikke.

Randla sõnul tunnevad näitusest kõige rohkem rõõmu praegused 45–50-aastased. «See on nostalgialaks neile, kes siis lapsed olid,» sõnas kunstnik. Näitus jääb spordimuuseumis avatuks jaanuari lõpuni.