Luuletaja kirjutas meilegi

Raamatusse on tipitud Anna Haava kirjad, mille originaalid asuvad Eesti kirjandusmuuseumis. Esitlus on täna kell 15.30 linnakodaniku muuseumis Jaani 16. Foto: Kristjan Teedema

Haavakivi veski Palal, Litseiskaja 22–5 Peterburis ja Ivanovskoje küla Staraja Russa lähedal ning Fortuna 3, Tiigi 65–4, Liiva 24, Tallinna 46 Tartus. Need on vaid mõned kohad, kus Anna Haava on peatunud ja kust kirju saatnud.

150 aastat tagasi, 15. oktoobril 1864 Pala valla Haavakivi veskitalus sündinud ja 13. märtsil 1957 Tartus surnud luuletaja enda käega kuvääri pistetud saadetistest paistab välja ühelt poolt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi eluolu.

Ta on pannud oma kaasaegsetele ja enese teadmata meilegi kirja mõndagi, mis talle hakkas silma linnas ja maal, nii Liivimaal kui ka Venemaal (näiteks Peterburis ja Novgorodi kubermangus).

Paaris kirjas mainib ta kohanime Laisholm oma sünnikodu lähedal. See oli Jõgeva vana nimi.

Haigustest kirjades

Luuletaja lähisugulasi ja teda ennastki kimbutasid pahatihti tõved, millest on kirjades rohkesti juttu. Rasket leina pidi ta kandma ülekohtuselt tihti.

Teiselt poolt lubavad tema kirjad heita pilku luuletaja sisemaailma.

Silma hakkab tema osavõtlikkus kirjasõprade elu suhtes, suhtumine lähedastesse ja kaugematesse asjadesse.

Anna Haava kirjadest on teinud kirjastusele SE & JS raamatumahulise valiku Linda Olmaru. Valikus «Rändaja Anna» on 25 kirja 19. sajandi luuletajale Elise Aunale, 16 kirja tütarlaste põllutöö- ja majanduskooli asutajale, Naiskodukaitse esimesele juhile Mari Raamotile ning 9 kirja «auus­tatud tohtriherrale» Juhan Luigale.

Kõigi kolme kirjakimbu ees on sissejuhatus, mille on kirjutanud vastavalt kultuuriloolane Vallo Kepp, Eesti kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus ning teatriteadlane, -pedagoog ja lavastaja Katri Aaslav-Tepandi.

Abistava käe tõrje

Ja kuigi «Rändaja Anna» heidab valgust ka Eesti tollasele avalikule elule ja vaimuelule, on otseselt kirjandust puudutavaid ridu üllatavalt vähe.

Üks põnevaimaid kirju selles vallas on 2. märtsist 1931 Mari Raamotile. Tol ajal eelistas luuletaja elada eraklikult, tagasitõmbununa. Raamotil palub ta leegitsevas stiilis tõrjuda oma kolleegi, tema kunagise kirjastaja Karl-Eduard Söödi abistavat kätt.

Sealsamas kirjas teeb ta juttu ka tollase autorikaitse olematusest. Nimelt avati Vanemuise hooaeg Shakespeare'i «Suveöö unenäoga», mille oli tõlkinud Anna Haava, kuid honorari saamiseks tuli kulutada luuletajal palju vaeva ja närve.

«Rändaja Anna» ei ole akadeemiline väljaanne, seetõttu leidub selles mõndagi, mis on kirjandusteaduslikust vaatevinklist küsitav. Näiteks sama perioodi kirjade raamatusse toimetamisel v ja w erinev tarvitamine: kirjades Aunale on w ning kirjades Raamotile ja Luigale on v.

Sellest hoolimata on «Rändaja Anna» hädavajalik lisa sama kirjastuse varem üllitatud Anna Haava loomingu väljaannetele «Veel hinges nagu laulu» (2009) ja «Luule» (2008).

Raamat

«Rändaja Anna. Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raa­motile ja

Juhan Luigale», koostanud Sirje Endre, kirjastanud SE & JS, 2014, 208 lk.