Toomas Jürgenstein: Tartu hariduse luustik on tugev

Toomas Jürgenstein

FOTO: Erakogu

Mulle näib, et sügiseti on igal Tartu hariduselu vastu huvi tundval inimesel paslik teha kokkuvõte linna üldhariduse aren­gust ja hetkeseisust. Seda enam, et Tartus on olulised muutused toimunud või toimumas igas kooliastmes.

Bioloogiaharidust nuusutanuna võrdleksin hariduse tugipunkte organismile tuge andva välis- või siseskeletiga. Loodan väga, et Tartu hariduse arengus fikseeritud suunad ja põhimõtted sarnanevad pigem siseskeletiga, mis erinevalt välisskeletist ei uuene pidevalt, vaid kasvab harmooniliselt koos organismiga.

Hinnatõus lasteaedades

Septembrist toimus Tartu munitsipaallasteaedades hinnatõus. Hääletasin volikogus selle otsuse poolt ja tunnen end süüdi kõigi nende lapsevanemate ees, keda see hinnatõus raskelt puudutas. Püüan selgitada oma otsuse tagamaid.

Küllap olen kümneid või isegi sadu kordi külastanud Tartu linna kodulehel hariduse ja teaduse rubriiki. Klikkides edasi alajaotusel «Lasteaiad» avaneb rubriik «Koolieelsed lasteasutused», kus on mind ja tõenäoliselt ka paljusid teisi juba aastaid häirinud seal seisva sissejuhatava teksti kolmas lause: «Tartu linn loob kõigile oma haldusterritooriumil alaliselt elavatele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia lasteasutuses.»

Tsiteeritud lause tuleneb koolieelse lasteasutuse seadusest (§10 (1)). Mulle tundub, et seda lauset on olnud eriti valus lugeda lapsevanematel, kellele seaduse järgi on küll kohad ette nähtud, kuid tegelikult kohti ei ole.

Arvan, et keegi ei tea päris täpselt, kui palju on Tartus lasteaiakohti puudu, reaalne arv jääb ilmselt 500–800 vahele. Seoses seadusemuudatusega, mis lubas pakkuda lasteaiakoha asemel ka hoiukohta, on tekkinud reaalne võimalus pakkuda igale soovijale koht. Uute hoiukohtade loomine ei ole aga odav. Lisaks pole tähtsusetu ka laste võrdne kohtlemine, lapsevanematel ei tohiks olla rahalist vahet, kas ta laps on koha saanud munitsipaallasteaeda, eralasteaeda või lastehoidu.

Eelmises lõigus nimetasingi oma peamised argumendid, miks toetasin hinnatõusu. Viimaks ometi saaks Tartu linn pakkuda lasteaia või -hoiu kohti kõikidele soovijatele, saab kohelda era- ja munitsipaallasteaia lapsevanemaid võrdselt ning saab tõsta järgmisel aastal pisut lasteaiatöötajate palka, ehkki möönan, et siin pole olukord kaugeltki mitte rahuldav.

Septembris jõudis Tartu linnavolikogu hariduskomisjoni lauale ülevaade Tartu koolide õpikeskkonnast käesoleva aasta seisuga. Ülevaates oli kool kooli haaval toodud õppehoonete, klasside, söökla, võimla jne remondivajadus ja ka andmed tehnilise inventari olemasolu või selle puudumise kohta.

Põhikoolides palju teha

Ehkki analoogne kokkuvõte oli ka mõne aasta tagusest ajast, on nüüd hariduse arengule kaasa elajatel silme eest kompaktne üldpilt Tartu koolimajade seisukorrast ja sellega koos ka teadmine, mida esmajärjekorras on vaja teha ning mida see umbkaudu maksma läheb.

Sellele kokkuvõttele otsa vaadates peab möönma, et õpikeskkonna ajakohastamisel ja õpilastele normaalsete tingimuste loomisel on teha veel väga palju. Vahel on mul mõte olnud kirjutada kõige hädalisemad vajadused suurele tahvlile ning hakata neid siis vastavalt valmimisele ära kustutama.

Rahulolu võiks saabuda siis, kui tahvel on tühi ning pidev pilk tahvlile lubaks jälgida, et õpikeskkonna parendamine käib nii kiiresti kui võimalik. Loodan väga, et mõnede järgnevate aastate jooksul suudab Tartu linn renoveerida kaks-kolm suuremat remonti vajavat põhikooli.

Põhikoolide materiaalse arengu orientiirid on hoomatavad ning see võimaldab enam keskenduda nende sisulisele ja vaimsele arendamisele.

Olen siin suuresti nõus linnapea Urmas Klaasi mõtteliiniga, et põhikoolid võiksid kujuneda kogukonnakoolideks («Nüüd tuleb keskenduda hariduse sisule», Tartu Postimees, 2.9).

See on koht, kus minu arusaamist mööda koolid ootavad tuge ja ideid lapsevanematelt, ja mul on hea meel märkida, et selleteemaline esimene mõttevahetus Mart Rei­niku koolis on juba peetud (Aune Valk ja Kristel Ress, «Kooli valimisest Tartu moodi: millal pole individualistlikud otsused parimad?», Tartu Postimees 14.10). Lisaks on Tartus lähedalt võtta head eeskujud: lapsevanemate kaasamine ja koolikogukonna loomine on märkimisväärne mitmes Tartu erakoolis.

Elupõlise kooliinimesena tahaksin siin nostalgilise märkusena välja tuua kooli ja vilistlase ning kooli ja lapsevanema suhte, mis üldreeglina ei allu päris matemaatilistele seaduspärasustele. Nimelt üldreeglina saavad mõlemad pooled sellest suhtest tagasi rohkem, kui nad panustavad.

Gümnaasiumide kuuluvus

Mulle näib, et mõni aasta tagasi tehtud rasked otsused koolivõrgu reformi kohta hakkavad gümnaasiumides vaikselt intresse kandma.

Probleeme kindlasti jätkub: koolide ehitusse ja õpikeskkonda on vaja suuri summasid, veel pole päris paika loksunud tasakaal klassikaliste, innovaatiliste ja heas mõttes hulle ideid pakkuvate õppesuundade vahel jne. Nii on räägitud riigikaitse õppesuuna vajalikkusest. Mul on alati olnud mõte, et ülikoolilinnas Tartus võiks vähemalt üks klass olla filosoofia ja usundiloo kallakuga.

Tartus on olemas selge ettekujutus stabiilsest mitmekesiseid valikuid pakkuvast gümnaasiumide võrgust.

On heal tasemel «klassikud» Miina Härma ja Hugo Treffner, jõuliselt käivitunud Jaan Poska, innovaatiline Kristjan Jaak Peterson, ülikoolilinnaku harmooniliseks osaks kasvav Tamme ja Lõuna-Eesti venekeelset keskharidust koondav Annelinna güm­naasium ning neile alternatiivi pakkuvad täiskasvanute, Herbert Masingu või siis äsja maaülikooli endise peahoone omandanud Waldorfi gümnaasium.

Olulisema probleemina nimetaksin viie Tartu suurema gümnaasiumi kuuluvust, nelja munitsipaalgümnaasiumi kõrval saab Tamme gümnaasiumist riigigümnaasium. Kas see toob kaasa ka erineval tasemel rahastuse, kuidas hakkab kulgema gümnaasiumihariduse juhtimine, võib-olla saavad kõikidest gümnaasiumidest riigigümnaasiumid – need on küsimused, millele kindlaid vastuseid veel ei ole.    

Hoolimata Tartu gümnaasiumide heast tasemest olen vahel mõelnud ka õpilaste valmisolekule gümnaasiumihariduseks. Kümne aasta jooksul on Tartus põhikoolide lõpetajatest gümnaasiumi minejate protsent suurenenud seitsmekümnelt kaheksakümne viiele.

Olen ikka mõelnud naabrite soomlaste peale, kus umbes pooled õpilastest lähevad edasi gümnaasiumi, pooled kutseharidusse.

Gümnaasiumisse ja kutseharidusse minejate optimaalne proportsioon on küsimus, mille üle peaks pead murdma nii teadlased, poliitikud, haridusjuhid, lapsevanemad kui ka õpilased. Ükski õpilane ei peaks päevast päeva tunnetama, et ta õpib vales kohas vale asja, mis teda tegelikult ei huvita.

Kokkuvõtteks

Mulle tundub, et Tartu haridusmaastiku suund on üsna mõistlikult fikseeritud.

Vaimse ja füüsilise õpikeskkonna loomine ja õppimise huvitavaks ja mitmekesiseks muutmine ning tihedam kooli ja kodu sidumine on teemad, mille arendamisel on teretulnud kõikide tartlaste panus.

Tagasi üles