Esta Tobreluts: kingitus Jakobile

Foto: TPM

Kaunil soojal sügispäeval Tartus Ülejõe pargis jalutades tunnen, kui julge on astuda korralikult laotud uuel kivisillutusel. Jalgradade suunad on hästi valitud, igaüks leiab sihtmärki jõudmiseks lühima tee.

Soovi korral saab sammuda ohutult Emajõe vett katsuma, turvaline trepp viib otse jõkke. On võimalus trepiistmel istuda, kaunist veevoolu ja vastaskallast silmitseda. Kivisse raiutud koolipapa Treffner ja kirjanik Tuglas rõõmustavad selles pargis tehtud töö üle. Laiad ja siledad teed toovad nende juurde rahulikke jalutajaid ja kiirustavatel linnakodanikel on hea oma samme seada.

Vanemuise pargis aga vaatavad Jakob Hurda silmad igatsusega kaugusse. Tema hinges on salasoov: ehk tuleb sealt kusagilt keegi, kes ka selle pargi kaunimaks ja hubasemaks teeb, vee vulisema ja lilled õitsema võlub.

Jakobi imposantse kuju juurest viivad kuus kiirtena kulgevat kõnniteed eri ilmakaartesse. Üks hea käsi istutas kevadel kollased maranapõõsad Jakobi selja taha kõnnitee äärde. Paraku käib kellegi kuri käsi neid sealt näppamas, juba viisteist põõsast on teadmata kadunud.

Kuid kuhu jäid küll kõik kaunid lilled, mis muiste suvi otsa silma rõõmustasid? Ammustel aastatel sile olnud asfaltkate on vana ja väsinud, ebatasane ja kontsakingaga lausa ohtlik astuda.

Selja taha Jakob ei taha vaadatagi – ei kosta sealt tema kõrvu enam kauni kõrgete düüsidega purskkaevu vulinat. Ilus suur tiik on küll tänu taevataadile veel poolest saati vett täis, ent kaladel on juba kitsas paksult vohavas taimestikus. Pardid tiigiveel rõõmustavad möödujaid, kuid varsti jäävad jalad põhja kogunenud sodi sisse kinni. Betoonvõrult tükid aina kukuvad pots ja pots tiigivette.

Noorpaarid, kes Tiigi tänava büroos sõrmused sõrme saanud, otsivad pargis kohta, kus kauni pildi teha saaks. Need astilbed ja päevaliiliad, mis tiigikaldal õitsevad, kaunistavad vaid jalgu. Selja taha ei jää ühtki õitsvat või ka lihtsalt rohelist põõsast.

Leiab küll väärikas keskeas kase- ja pärnapuid, tugevad tammed on kauni võraga. Tiigi tänava ühikast tulevad üliõpilased raamat kaenlas parki vaiksemat ja intiimsemat nurgakest otsima. Paraku tulebki lihtsalt murule pikali visata, et päikest saada ja värskes õhus ajusid turgutada.

Vanemuise teatri küljefassaad on pärast remonti lahkelt pargi poole avatud. Ehitaja on palju vaeva näinud vanale majale sära ja lihvi andmisega. Katus on küll varasema punase asemel arhitekti nägemusel must saanud; õnneks on hakanud linnud seda valgete triipudega kaunistama. Vanahärra Hurt soovib väga etenduse vaheajal muljeid kuulda.

Kui seal parginurgas õdus istumiskoht oleks, kostaks kõnekõmin temani. Näitlejadki tuleks oma uusi rolle õue õppima ja harjutama mõnusasse põõsasoppi.

Praegu on Jakobil suur rõõm lastest, kes talle sülle ja kukile saavad ronida ning kõrva kilgata. Ei mahu aga kõik soovijad tema kaissu ja liig kombekad vanemad ei lubagi. Kus on need redelid ja kiiged, mis lastele lõbu pakuvad? Ei näe ühtegi …

Hea, et skulptorid Jaak Soans ja Rein Tomingas kakskümmend aastat tagasi auväärse kirjandusloolase kuju, nii suure ja tugeva, kivisse raiusid, et kümmekond last korraga ümber mahub. Mehed on head tööd teinud: graniidi sära on päiksepaistel kaugele näha ja sooja kivi vastas on hea selga soojendada.

Isamaalise vaimu ja hella hingega Jakob loodab väga, et ka kogu Vanemuise park tema ümber puhkeb uuesti õitsema ja inimesed saavad mitte ainult tema kõrval, vaid igas parginurgas rõõmsalt puhata. Pingid Jakobi juures on küll uue värvi saanud, ent paraku kõik inimesed ei taha kobaras koos istuda või möödujate pilkude all olla.

Vanemuise tänava äärest loodusreisidele minejad ei julge nii kaugele bussi ootama tulla, muuseumikülastajad puhkaks ka jalga sealpool pargiküljes. Spordimehed vajaksid kümne küki tegemiseks varjulisemat paika. Võiks olla ka mõni katusealune, et saaks vihmasabinat nautida. Ruumi jaguks pargis kõigile – nii istujatele, kõndijatele kui mängijatele. Lisaks olemasolevatele puudele-põõsastele leiab koha lilledele, pinkidele, mängu- ja spordiplatsile.

Loodame koos Jakobiga, et Vanemuise park ärkab taas ellu sooja südame ja õrna käega kujundaja abil. Ilusast ja õdusast pargimiljööst unistavad nii tõttajad kui istujad, õppijad ja töötajad, noored ja vanad, kassid ja koerad. Praegu päästaks seegi, kui asfaldijäänused üles freesida ja saadud puruga teed tasaseks rullida – on ohutum ja julgem pea püsti käia.