Kirjandusmuuseumis esitleti Jaan Kaplinski võrukeelset roitmise raamatut «Mõtsa ja tagasi» ning heliplaati «Kolmes keeles», kus kõlab keeli kaks korda rohkem. Teel toimetusse ütles Kaplinski, et tahaks rääkida ka Tartust. Rõõm kuulda!
Jaan Kaplinski: on olemas ka teine või mitu teist Venemaad
24. oktoober 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esitlusel rääkis plaadist paeluvalt kirjandusteadlane ja tõlkija Ene-Reet Soovik. Ta tõi salvestisele võetud luuletustes välja muu hulgas tuule kujundi, mida on seal mitmes variandis. Kuidas tema tähelepanek teile meeldis?
See hakkas kohe väga intrigeerima, ma mõtlesin kaasa ja pärast püüdsin ka ise natuke rääkida tuulest. Sest tuul ja hing on mõnes keeles väga lähedased sõnad, isegi piiblis.
Kui Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis, et tuul puhub, nagu tema tahab või kuhu tema tahab, kasutab ta sääl sõna pneuma, mis tõlgitakse teises kohas vaim või hing. Heebrea sõna ruach elohim on jumala hingus või jumala tuul. Nii et vanade rahvaste uskumustes oli tuul midagi vägevat, no eks ta olegi.
Loov vaim, loov hing, loov hingus – see peaks olema midagi tuulele lähedast. Ma jäin mõtlema, et ka luules peaks see tuule hingus, loov hingus olemas olema, on ta siis jumalik või mitte. Tuul ju tekitab ka rütmi ja on ise puhanguline, lõõtsub ja paneb kõik lainetama, õõtsuma teatud rütmis, ja luule on ju ka rütmiline nähtus, nagu muusikagi.
Teie enda häälega sisse loetud plaadi pealkiri on küll «Kolmes keeles», kuid kuulda võib salvestises kuut või isegi seitset keelt. Miks just need keeled on värssideks saanud?
Põhiliselt on kolme kuulda, mõni tsitaadike on mõnes teises keeles.
Eestis on ikka olnud kolm kohalikku keelt ja praegugi tahetakse meile pääle suruda kolme kohalikku keelt. Igasugu asjad küll poes, küll apteegis ongi kolmes keeles – eesti, läti ja leedu –, kuigi lätlasi ja leedulasi Eestis palju ei ela. Minus tekitab see teatavat arusaamatust.
Sada aastat tagasi olid kolm kohalikku keelt eesti, saksa ja vene, nii et siis Savi tänav oli vene keeles ulitsa Glinjanaja ja saksa keeles Lehmstrasse. Meie vahest selleni veel ei jõua, et läti- ja leedukeelsed tänavanimed tuleksid.
Vahest tulevad pigem ingliskeelsed?
Ingliskeel surub kõvasti igale poole pääle. Venemaal oli mul ka täitsa omapärane kogemus. Kuigi sääl tõstab rahvuslus ja isegi marurahvuslus pääd, me sõime Moskvas sõbra ja kirjastaja Igoriga hommikust kohas, mille nimi on Beverly Hills.
Kuulasin plaati ja panin tähele, et põhiliselt eesti-, võru- ja venekeelsete hulgas – veidi kõlab ka inglist, saksat ja ladinat – te loete seal luuletust «Tarto liin maki ole», mis on vist tartu keeles kirjutatud. Kas ongi nii?
See on tartu jah, «maki tahass üteldä su oma keeli sulle mõne hää sõna». Kolleeg ja sõber Mati Hint, kes on ise Rõngu kandist pärit, aitas mul seda Tartu murdes, see on Rõngu murdes, korralikult teha, sest mina Tartu murret ei oska korralikult. Ma saan aru väga hästi, aga ise ma ei ole kirjutamisel kindel.
Plaadi esimesele luuletusele «Võõras» ütlete saatesõnaks, et kirjutasite selle 15-aastaselt ja et see on esimene, mis ka niimoodi luulekogudes on avaldatud, ning on teie luuletajatee algus. See on vist siis tõesti haruldane värsistus?
Ta on alati esimene luuletus ka valikkogudes. See on mind ennastki üllatanud, et koolipoisina kirjutasin niisuguse luuletuse, mis kõlbab avaldada praegugi, 58 aastat hiljem.
Plaat on ilmunud Eesti kirjanduse seltsi ja kirjandusmuuseumi ühises sarjas «Kirjanike hääled» kuuenda üllitisena. Kas olete eelmisi tähele pannud?
Ega ausalt öeldes ei ole.
Varem on ilmunud viis plaati. Neil loevad oma tekste Indrek Hirv, Jaan Isotamm, Ain Kaalep, Hando Runnel ja Ene Mihkelson. Mida arvate sellistest salvestistest, kus kõlab kirjaniku enda hääl?
Minule on inimese hääl väga oluline, hääl ütleb nii palju inimese kohta.
Samal üritusel Eesti kirjandusmuuseumi saalis esitleti teie esseed «Mõtsa ja tagasi», mille väljaandmist Võro instituudis on korraldanud Jan Rahman. Raamat on võru keeles. Mõnes kohas on näha ka vene keelt. Kuis nii?
Ma olen tõlkinud vene keelde võrukeelseid haikusid.
Kusjuures on näha, et kasutusel ei ole tänapäevane vene keel, vaid vanaaegne. Miks?
Ma enda lõbuks kasutan vahel vana vene ortograafiat. Toots küsis Arnolt, kuda vene keeli jätt kirjutatakse. Ma kasutan neid jättisid vahel, nad on ilusad, mulle meeldivad.
Teil on hiljuti ilmunud lausa oma käega kirja pandud venekeelsete luuletuste kogu. Millal täpselt?
Esitlus oli päev pärast Lermontovi 200. sünniaastapäeva Moskvas, 16. oktoobril, nädala eest.
Millal eelmine kord Moskvas olite?
Ma arvan, et eelmine kord oli 1988.
Kui palju on Moskva muutunud?
Kui ma mäletaks, kuidas ta enne oli! Aga kahtlemata ei olnud tookord seal restorani Beverly Hills mitte eriti kaugel Kremlist. Ja see autode tulv! Ma ei mäleta, kas ma nägin mõnda Žigulid või ei näinud, põhiliselt suured ja vägevad Jeepid ja muud, autod on suuremad kui Eestis, nii et paneb imestama, milleks küll neil nii suuri autosid on vaja.
Silma torkab, et kirikuid on taastatud üksjagu, bolševike poolt õhku lastud Lunastaja Kristuse kirik on täiesti uuesti üles ehitatud. Poliitiliste loosungite ja riigijuhtide piltide asemel on suur värviline reklaam, väga tugevasti Sony ja Apple ja muu selline – nagu mujalgi.
Kuidas nägi välja teie venekeelse raamatu «Белые бабочки ночи» esitlus Moskvas võrreldes nüüdse plaadi- ja mõtsaraamatu esitlusega meie kirjandusmuuseumis? Ja kus täpsemalt see aset leidis?
Rahvast oli rohkem. Nad nimetavad seda Hõbeajastu muuseumiks. See kunagi luuletajale, tõlkijale ja literaadile Valeri Brjussovile kuulunud maja jäi mingil määral alles, ka vana sisustust ja muud, aga muidugi ta tahtis kõva remonti.
Sääl on siis nüüd eelmise sajandivahetuse vene kirjanduse ühe hiilgeperioodi muuseum, kus on kõikvõimalikke materjale: portreed, käsikirjad, esikväljaanded ja muud.
Vene kuulaja on mingil määral aktiivsem, nii et too esitlus oli ka interaktiivsem. Küsimusi ja huvi oli rohkem.
Venemaa poliitika poolt tuleb praegu väga halbu uudiseid. Kas sealt võib karta midagi veel hullemat sellest, mis viimastel aastatel ja eriti viimastel kuudel on juba olnud?
Moskvas ei puutunud ma sellega üldse kokku. Putini pilti nägin ma ainult üks kord ja see oli kuskil lennujaama kioskis ühe T-särgi peal. Nii et on olemas ka teine või mitu teist Venemaad.
Ma söandan olla mingil määral nõus selliste poliitikavaatlejatega nagu Henry Kissinger või George Kennan või endine Ameerika saadik Moskvas Jack Matlock, kes on näinud praeguse olukorra ühe põhjusena teatavaid läänemaailma, Ameerika samme.
Ja õige mitmeid aastaid tagasi kirjutas George Friedman, kes juhib Stratfori instituuti Texases, et Venemaa ei lepi mingil juhul iialgi sellega, kui Ukraina peaks minema vastasleeri ehk Nato mõjusfääri. Ja seda me näeme. George Kennan on öelnud, et Nato laienemine idasse oli üks 20. sajandi kõige traagilisemaid eksimusi.
Ma arvan, et nende inimeste arvamusi peaks väga tõsiselt võtma. George Kennan oli see mees, kes töötas välja Nõukogude Liidu vaoshoidmise strateegia.
Nii et asi on Venemaaga keerulisem. Muidugi on üks asi põhjused ja teine asi Venemaa praegune käitumine, mis ei mahu nendesse piiridesse, mis on pannud rahvusvaheline õigus.
Aga ka Ameerikast on kostnud hääli, et rahvusvaheline õigus kehtib ainult nii palju, kui ei ole mängus oma riigi äärmiselt elulised ja olulised huvid. See argument on tulnud välja Ameerika interventsioonide puhul muudesse maadesse. Neid on juhtunud viimastel aastakümnetel mõnigi kord.
Kodune mets pakub meelerahu ka poliitilistes tõmbetuultes. Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg rääkis teie raamatust «Mõtsa ja tagasi» kõneldes, et te olete tahtnud olla vähem kirjanik ja rohkem botaanik. Kas on tõesti nõnda?
Jah, ma olen ekselnud ühe asja juurest teise juurde, ma olen ju ka astronoomiaga tõsisemalt kokku puutunud, lugenud ja mõelnud ja kirjutanud noortele lugejatele raamatu. Botaanikaga on mul olnud elus ka päris tihedaid sidemeid. Ma olen töötanud Tallinna botaanikaaias, püüdnud süveneda ökoloogiasse, inimese ökoloogiasse.
See raamat räägib ju ka veidike inimese ökoloogiast, inimesest looduse keskel, taimede juures ehk metsa serval ja metsas. Sellist metsas uitamist nimetate raamatu võrukeelses tekstis roitmiseks. See on teie kodumets, millest te kirjutate, eks ole?
Jah, see on meie maakodu mets, lausa kuulubki meie perekonnale.
On see Põlvamaal Vana-Mutikul?
Ta on Vana-Tartumaal, Võrumaa ja Tartumaa piiril. Nii et meie naabripoiss rääkis, et ta käis poisikesena poes Piigastes kaks ja pool kilomeetrit eemal, sääl räägiti võru keelt, siis läks ta umbes sama kaugele Veskimõisa poodi ja sääl räägiti tartu keelt.
Kui tulime kirjandusmuuseumist Postimehe toimetusse, ütlesite ülikooli peahoone ees Antoniuse hotellile osutades, et olete seal nooruses elanud. Millal täpsemalt?
Me sattusime siia 1944. aasta sügisel, kui meie endine korter oli maha põlenud ja maja olid sakslased ära võtnud. Meie perel ei olnud kuskile minna ja kuidagi saime siia kesklinna ühe tuttava juurde kaks tuba ühiskorteris. Ja siin ma kasvasin pea 20 aastat, 1944–1964.
Kuidas näeb tolle kunagise ajaga võrreldes välja praegune Tartu kesklinn?
Ma mäletan ja ma olen sellest ka kirjutanud, et kasvasin Tartu varemetes, enne kui need koristati. Kõike seda enam ei ole. Ma mäletan ka Kivisilla õhkulaskmise järel laiali lennanud kive, üks oli Jakobi tänaval ülikooli võimla juures. Tartu oli vaene ja purustatud, täis lagedaid kohti, millest tehti haljasalasid. Seda nimetati taastamiseks.
Ja üks asi, mis mulle Tartus kõige vähem meeldib ja mida tahaks muuta, on needsamad haljasalad, need rohelised oaasikesed südalinnas ja selle lähedal. Tookord oli nendes rohkem eraldatust. Linnamüra ja -melu oli ka palju väiksem, näiteks Vallikraavi tänavas võis suuskadega sõita, autosid oli nii vähe.
Mida siis on tarvis muuta meie linna parkides ja haljasaladel?
Minu meelest oleks vaja rohkem põõsaid ja eraldatust, rohkem mingeid võimalusi linnamelust ja -mürast kõrvale astuda. Praegused pargid ja haljasalad on läbikäiguhoovid, Tähtvere park paistab pikuti läbi. Ja pole ime, et seal inimesi peaaegu ei ole. Praegu on nukker sealt läbi minna, pargis on ainult üks-kaks inimest.
Pingid tuleks parkides panna nii, et selja taga on tihe põõsas, siis tunneb inimene ennast turvalisemalt ja lõdvestub paremini. Lagedale pandud pink ei anna psüühilist puhkust. Ja selliseid asju ei ole üldse arvestatud, nii et siin oleks minu meelest väga palju teha.
Tartu ainuke tõeline park on botaanikaaed, mis on tõesti vaheldusrikas. Seal on varjulisi omaette istumise kohti. Ma tean mitmeid inimesi, kes käivad botaanikaaias kohtumas ja juttu ajamas, sest seal on see õige õhkkond.
Selle aasta kevadel pandi Tartu kolme parki üles seadmed, mis tekitavad hirmsat hakkide hädakisa. Minule need ei meeldi. Mis teie nendest arvate?
Nii palju nagu ma olen vaadanud, hakiparved tiirutavad, aga ei lasku puudele. See on kõige viisakam viis neid ära peletada, ei hakka ju keegi neid mürgitama või haavlipüssidega küttima, see oleks veel hullem.
Hakkidega pidi midagi ette võtma, sest kesklinna parkide kõnniteedel ei saanud enam kõndida. Kui hakid puudel istusid, pudenes sealt nii palju alla. Teed olid lubjakarva linnusitast, mis oli kukkunud. Hakid ei pea kesklinna parkides magama, nad võivad tõesti minna kuskile kaugemale.
Teeme praegu intervjuud Postimehe kaminasaalis, mille seintel on Ilmar Malini suured maalid aastast 1983. Millal te viimati siin saalis olite?
Seda ma ei julge öelda, ju ma siit viimase kümne aasta jooksul ikka läbi olen käinud. Aga varasematel aegadel, nõukaajal, kui see ajaleht veel Edasi nime kandis, sai siin palju oldud. Me tegime Linnar Priimäe eestvedamisel kriitikute vestlusringi, see oli hästi tore ettevõtmine.
Ja lõpetuseks. Mis on teil järgmisena ilmumas? Ja mis keeles?
Sahtlis on palju pooleli asju. Mul on näiteks olemas vanahiina luule tõlked eesti kirjakeelde – mõned olen võru keelde ka tõlkinud –, peaaegu ühe väikese raamatu jagu.
Ja enam-vähem on valmis Vello Saloga ühine projekt, Koguja raamatu eestikeelne uustõlge. Minu poolt on ta tehtud, nüüd võiks Vello kui Vana Testamendi spetsialist kirjutada saatesõnad ja siis võiks see ilmuda.
Ja tahaksin ka näidendi «Neljakuningapäev» välja anda. Loomingu Raamatukogu on huvitatud avaldama.
«Neljakuningapäev» esietendus esimest korda veebruaris 1977 draamateatris Mikk Mikiveri lavastusena. Mitmes kord see nüüd trükis ilmub?
See ei ole üldse ilmunud. Ja kuna nüüd hiljuti ilmus neljast kuningast üks näidend Loomingu Raamatukogus (Tiit Aleksejev, «Kuningad. Näidend aastast 1343», Loomingu Raamatukogu nr 1 / 2014 – toim), tuli mul mõte, et pakuks enda oma ka. Et oleks võimalik võrrelda.